No on nali ;D

MyHeritage: Family trees - Genealogy - Celebrities - Collage - Morph

Väike kokkuvõte

Et siis reedel käisin Võhmas, Tarmo onu sünnipäeval. Laupäeval oli Poku juures klassikokkutulek (üks parimaid asju üldse, mis viimasel ajal toimund!). Pühapäeval käisime piljardit ja bowlingut mängimas. Kaks päeva tööl on ülihästi läinud, eile sain lausa 7 tellimust, täna 4. Ja kõige toredam on see, et pühapäeva õhtul hakkan Stockholmi poole sõitma :) Lähme siis Tarmo, Inzu ja Lauraga väiksele sõidule. Teisipäevaks siis juba tagasi. Aga ma usun, et saab tore olema!

Lahe :)

Aga ok, tsau siis!

Pole vist ammu kirjutanud.

Tundub nii vähemalt. Aga ega vahepeal midagi nii tähtsat ka juhtunud pole. Vist. Ei mäleta vähemalt. Eelmine pühapäev (noh, siis kui see torm algas), siis pidime Tarmoga Räpinast Tartu poole sõitma hakkama, aga väike pisiasi oli see, et Tarmo tööautol olid veel suvekummid all. Et see tähendab siis, et sõit oli rohkem kui koomiline. Üle 50km/h sõita ei saanud (noh, kui välja arvata see kord, kui me proovisime teeservast jälle sõitma hakata, ning auto ikka üldse edasi ei tahtnud minna, ja kui juba 4s käik sees oli ja spidomeeter 80km/h näitas, meie aga vaevalt liikuma hakkasime alles :D). Ja siis pidid muidugi kojamehed ka koguaeg ära jäätuma, nii et kojamehe otsa alla tekkis mingi hullult suur see lume ja jää löga, mis kojameest aknast eemal hoidis, ja seega, see mitte midagi ei pühkinud, ja mille tõttu me vist 3 või 4 korda pidime tee äärde seisma jääma, et neid siis puhastada. Ja noh, et siis maja juurde jõudsime ikka ära (kuigi see tuli ka keeruliselt, sest Tarmo ei julgenud eriti seisma jääda, et siis äkki ei lähe enam edasi, aga nagu mingi peateed ei tahaks kah väga kinni panna, ja siis sõitsime umbes kahest ärapööramise kohast mööda, sest vastu tuli autosid ja vasakule pöörata ei saanud, ja siis kui tuli viimane ärapööramiskoht, kust veel oleks saanud maja juurde, siis ikka lõpuks Tarmo pidurdas auto seisma, ja õnneks ikka saime lõpuks minema ka sealt), nii, et siis maja juurde jõudsime ära, ja Tarmo ei julgend sinna maja ette väga sõita, et ehk on kõik kohad täis, ja ei olegi kuhugi parkida, et siis on ka jama, et selliste kummidega ja selliste teeoludega ikka väga sealt tagasi ei tagurda. Seega pidin mina minema uurima, et kuidas seis on. Esimese asjana, kui jalad autost välja sain, olid need kohe kadunud ka, sest pinda ikka üldse all ei olnud :D Ikka mitu korda püüdsin astuda, ja ikka jäin ainult autoukse toel seisma. Noh, ja sel hetkel oli vist ikka torm ka mingi haripunktis, sest vastu tuult oli võimatu kõndida. Eriti kuna mul ju absoluutselt mingit pidamist ka ei olnud (mina ei saa aru, mis tald neil tossudel on :S), ja siis ikka mingi väga mitu korda jäin lihtsalt seisma, seljaga tuule suunas, sest edasi minna ei saanud. Ja isegi kui sain paar sammu tehtud, siis ringi vaadata küll ei olnud võimalik, sest tuul ja lumi tuiskasid näkku. Nii et ma olin umbes kahe minutiga jumala läbimärg. Noh, ja siis ma lõpuks ikka leidsin mingi koha, ja läksin Tarmole seda ütlema, aga siis jäi jälle auto kinni. Õnn oli, et mingi vene noormees mulle appi lükkama tuli, sest muidu me oleksime vist siiani seal. Ja noh, lõpuks sai siis ka auto pargitud. Ja no sellist asja enam läbi ei viitsiks teha küll. Lumi on tore küll, aga ta võiks niimoodi aeglaselt liueldes ja suurte helvestena tulla, mitte sellise tormiga. Või noh, torm võib ka olla, aga siis mingil öösel, niimoodi et aknast oleks tore vaadata, aga ise ei peaks õue minema. Vot, selline seiklus siis pühapäeval. Hea oli, et mul esmaspäev vaba oli, siis oli kah ju paras torm, et ei oleks tõesti viitsinud sebima hakata, et kuidas loengutesse jõuda. Eriti kui bussid ei pidanud ju graafiku järgi ka käima. Kui täna linnas käisin, siis oli ikka rohkem kui üks kord, kui ma ennast peaaegu et selg vastu maad leidsin. Kõnniteed on ju ka paras kuumaastik, et noh, niimoodi on jäänud, kuidas see lumi seal algul ära tallatud on, ja noh, mina oma mega tossudega kõndisin nagu 1) lehm libedal jääl või siis 2) üks paras joodik. Ise ka naersin vahepeal, kuidas ma kakerdasin. Vahepeal piilusin seljataha ka, et kas on veel neid, kes minu üle naerda saaksid :D

Ok, ma vist vaatan nüüd filmi.

Tsauki :)

PS. Mingi kahtlane värk on, mul juba kaks nädalat väike palavik (et mingi 37-37.5), ja üldse ära ei lähe, seega ema nõudmisel lähen neljapäeval koju ära ja arsti juurde siis.

Rahul endaga :)

Ajasin asja just, tõstsin teleka teise kohta ja üldse jamasin siin toas. Ja tegelikult ei olnud see üldse nii kerge kui tundub, sest kuna meil on kaabel siis tuli see ka ju koos telekaga ühest kohast korralikult teise saada, ja kõik need ruuterid ja modemid mis seal veel küljes on, oeh, ütleks ainult nii et üks paras juhtmete rägastik on meil siin toas :D Aga nüüd on ruumi rohkem toas ja see tugitool ei jää ka enam nõmedalt ette ja päike ei paista ka täielikult teleka peale, mis täielikult nullib igasugused võimalused midagi sealt näha, kuigi õhtune päike paistab ikkagi natuke peale. Saate aru, meil paista päike umbes kella kümnest hommikul kuni õhtuni välja tuppa (noh, kui just pilves pole :D). Päris tore, ainult jube kuumaks kisub, hoiangi hetkel akent pärani lahti ja rõduust ka, aga ikkagi on hullult soe. Noh, vähemalt on päikselistel talvepäevadel soe, sest vaevalt et need aknad mingit tuult kinni hoiavad :D A muideks, minul vist pole seda aiapidamisgeeni sees, mis mu emal on :D Tarmo kinkis nimepäevaks potiroosi ja enda arust polegi midagi väga hullu teinud, aga üks roosiõitest hallitab :S Ma isegi ei kujutanud ette et selline asi võimalik on :D Aga jah, samas ajab ikka uusi õisi ka lahti nii et mina ka ei tea. Üle ma teda küll kastnud ei ole, nii et mina ka ei tea. Uurisin isegi välja puha, et tuleb jahedas kohas hoida (mis meil siin korteris puudub muideks, sest igal pool on palav!) ja lõunapäikese käes ei tohi ka olla (mis meil siin korteris ainult ongi :D). Nii et jah, suht "hea" koht roosi kasvatamiseks ;) Aga noh, vähemalt meil on nüüd lill majas.
Nii, mis siis veel. Aam, füssi kontrolltöö sain 14,6 punkti 15-st, nii et ütleks et läks vist päris hästi ;) Aga mikroökonoomika töö oli bingomäng :D Ja täna oli inkas töö ja see läks vist ka päris normaalselt (natuke sain abi ka Margitilt (A). Oeh, poole viiest tuleb jälle tööle minna. Tegelt polegi enam nii hull. Isegi nulli ei jää enam, ikka oskan küll juba müüa :D Aga eile õhtu oli selline väss, et hullult oleks lihtsalt tahtnud magada seal töö juures. Aga seltskond on super (kui mõned puberteedis isikud välja arvata :D) ja kui Martin ka nii kuri alati ei ole, siis saab ikka parajal hulgal nalja ;D Et siis keegi Õhtulehte ei taha endale kodu käima, soodushinnaga muideks (tegelt ka, muidu on kallim, kuu ainult 120 krooni!) ;)
Hull nädala vahetus tuleb! Reedel Janeli 20 ja laupäeval Kalle 21. Karm, karm, karm! Aga lõbus ka ma arvan. Ainult et raha läheb kuradima palju. Jälle ei osata õigel ajal sündida, kuu alguses ma ütlen teile! :D Õppige ;D

Eks nüüd vast aitab ka. Järgmise korrani.

Ja ps. Kas keegi kunagi pärnu poolt tartu poole ei tule autoga, et võtaks siis ühe tolmuimeja kaasa ja toimetaks selle jaama 183-e ;) Hullult oleks vaja, vaip on päris jube juba ja tolmu on kõik kohad täis. Saadaks postiga, mis ?! ;D

Mõte.

Kahju on sellest, et inimesed, kes alles hiljuti olid sulle nii väga kallid ja armsad, on kuhugi kaugele jäänud. Sa ei tea, millega nad tegelevad ning kuidas neil läheb. Olgu, ma saan aru, et mõned inimesed elavad nüüd teises kohas ja te ei kohtu nii tihti, aga isegi need, kes elavad põhimõtteliselt sinuga samas linnajaos, on kuhugi ära kadunud. Kahju on sellest. Ja tegelt on nii, et samas on justkui kõik alles, sest kui see ikkagi juhtub ja me kõik jälle kokku saame, siis on ikka kõik hea ja endide, lihtsalt sellist asja ei juhtu enam peaaegu mitte kunagi. Ja sellest on tõsiselt kahju. Ja üldse on palju neid sõpru, kes on kuhugi ära kadunud. Aga eks ma olen ise ka selles süüdi. Teed on lahku läinud ning ajad on kiireks läinud ja nii leiangi ennast vahel mõttelt, et kuidas küll sellel või teisel sõbral läheb, sest juba nii ammusest ajast ei ole isegi mitte kaht sõna vahetanud.

Hmm, suht teemasse, just algas Ronan Keating'i lugu "If tomorrow never comes".

Aga jah, täna võtsin ennast kätte, ja kirjutasin ühele ammusele sõbrale meeldetuletuseks, et võiks ikka vahepeal endast märku anda :) Et jah. Siuke mõte tuligi pähe.

Aga siis muust elust ja olust nii palju, et täna lähen sünnipäevale näiteks. Ja siis õhtul vist edasi kluppi. Ja homme tahaks koju ka jõuda :) Ja siis ülehomme jälle Tartu tagasi. Ma küll ei tea ainult millega, sest seda tasuta bussi kahjuks ei käi enam, nii et ei tea jah. Ja nüüd vist peaks hoopis koristama hakkama. Teeks kodu ilusasti korda :)

Järgmise korrani!

Räpinas.

Niisiis, leidsin pisut aega, et anda väikest ülevaadet toimuvast. 2 nädalat on siis juba tervelt koolis käidud ja minu arust on täitsa tore :) Inimesed on toredad ja siiamaani pole kool ka veel raske olnud (kuigi on juba kindlad ained, mis kohe üldse ei meeldi :D). Korter on ka väga mõnus! Siuke hubane. 9 korrus muideks, kui ma veel rääkinud ei ole ;) Esimene nädal oli nii, et kuna ei osanud veel midagi kaasa võtta, et noh ei teadnud veel, mida kindlasti vaja läheb ja mida seal pole, siis läks selliseks kombineerimiseks, et mida me kasutame lõikelauana jne, aga praeguseks on kõik vajalikud asjad juba sinna viidud, vanemad käisid ka ükspäev ja isa sai veidi elektritööd teha :D Ainuke nõme asi on see, et pesumasinat pole, aga noh, kui iga nädalavahetus kas siis kodus või räpinas käia, siis ei sega see ka. Ainult dušikardina peaksime vannituppa sebima, sest meil on nagu vann seal, aga kui seal püsti seista, siis terve vannituba ujub pärast :D Homme siis peaksid starman'i mehed ka tulema, ja meile interneti sisse panema, mis on iseenesest väga tore, sest enamus kooliasju käib mul interneti kaudu, ma ei saaks kodutöidki muidu teha. Hmm, mis siis veel. Aa, tööl käin ka ju. See on ka täitsa normaalne, ainult jah, vahepeal viskab üle, et nagu tahaks koju ära minna peale kooli puhkama, aga ei, peab tööle minema, ja siis jõuab alles mingi poole 10ks koju, mis on iseenesest jama, aga mis seal ikka. Aa, keegi ei taha muidu rahvuskööke tutvustavat kokaraamatut :D Veidi alla 1000 retsepti, mis on kõik lihtsustatud ja toiduained on ka väiksematest poodidest kätte saadavad ;) Kojutoomine on ka hinna sees (295 krooni). Et siis jah, tegelt on asjalik kokaraamat, ausalt :D Ei jah, kui ikka õhtu jooksul teed umbes 80 kõnet ja ainult 1 tellib, siis eriti head tuju see ei tekita :P Aga noh, mingit raha ikka saab :) Aa, ma olen suht haige muidu. Ei teagi kuidas ma homme tööl rääkima peaksin hakkama, kui nina jumala kinni on ja hääl ära :D Aga noh, äkki homseks läheb paremaks. Muidu jah eilsest peale olen suht hädine, nohu on meeletu, kurk valus, õrn köha ka ja väike palavik. Mingi viirus vist. Muud vist nagu ei oskagi rääkida.

Et siis järgmise korrani :)

Hetk.

Kui pettumused on ainukesed, mis pettumusi ei valmista,
sa kallistades tuult haagi lahkuvale vedurile sappa oma tusameeletalved.
Ja jaamapuhvetis ainukeses, kus iial rõõmu ei valmista kurb üleeilnekeeks,
sul täna kaetud on linaga laud, mis tuleb ei tea - oodata, oodata!

No ma ei mõista, kuidas saavad ühel inimesel tulla pähe sellised ideed, ja siis need nii heaks lauluks kirjutada?! Noh jah, selline mõte kerkis siin hetkel Dagö't kuulates. Aga muidu asjast nii palju, et kool algab varsti, mis on iseenesest ülitore. Oma vanast töökohast tulin ära, kuna edaspidi oleks liiga kaugele käia olnud, ja noh, ega tüütas ikka ära ka selline graafik et põhimõtteliselt igapäev olin ma kella 10ni õhtul tööl, seega koju jõudsin alles 11ks, ja hommikul/lõunal jälle tööle. Nõme. Nüüd käin nädalakese koolis ära ja siis lähen uude kohta, hakkan selleks nõmedaks inimeseks, kes alustab telefonikõnet sõnadega: "Tere, olen Kaia Palm siit-ja-sealt, on teil hetk aega rääkida?". Aga see töö sobib ideaalselt mulle töö kõrvale, nädalas on vaja min 3 õhtut kohal käia (kesklinnas muideks), tööaeg on kella 5st kella 9ni õhtul, ja isegi kui müügitulemused on halvad, siis min palk on garanteeritud. Nii et mina olen esialgu rahul :) Aa seda, et LÕPUKS on siis ka meie korteriotsingud lõppenud! Pesitsen siis nüüd aadressil Tartu Jaama 183 (korteri numbrit veel ei tea täpselt, pole küsinud, kuna ise seda asja ei ajanud). Aga jah, et võtmed on käes (Tarmo käes siis ;) ja leping alla kirjutatud, ja homme lendan mina oma kottidega (mida ei ole üldse mitte väha :$) sinna sisse :D Ma vist ei taha küll enam korteriotsingutega tegeleda sel ajal, kui seda teeb umbes veel pool linnaelanikke, see oli jube! Aga jah, nüüd õnneks see jant läbi. Hmm, mis siis veel. Ei teagi, eks kui järgmine kord kirjutan, siis juba on millest rääkida (uus kool, uued inimesed, uus kodu jms).

Nii et nägemist selleks korraks.

Pisike kokkuvõte.

Olen nüüd juba poolteist nädalat tööl käinud ja kui aus olla, siis ega muud ei jõuagi teha. Vabad päevad on "sattunud" alati nädala sisse, seega kõik teised on tööl ja mul pole miskit teha, aga see eest nädalavahetused olen ikka ilusasti 8-19 tööl. Jama. Aga no mis sa teed, ega raha taevast alla saja ;) Täna ja homme on siis jälle vabad päevad. Hommikul kell 3.45 oli äratus, kuna oli vaja 4.30 bussile Tallinna jõuda. See käik sai siis selleks ette võetud, et kell 8.00 ilusasti Lennumeditsiini keskuses olla, sest läbida tuli meditsiinilised uuringud. Õnneks oli kõik korras ja võin vist ennast juba põhimõtteliselt lugeda Tartu Lennuakadeemia õpilaseks. Tallinnast sõitsin esimesel võimalusels kohe tagasi Tartusse (muideks tänud siin juures vennale, kes mul aitas ühest kohast teise saada :) ja seal pidin paar tundi ootama ja siis sain emaga koos koju. Jube hea on ikka üle pika aja kodus olla, kahju ainult et homme tuleb jälle ära minna. Feliks läks vist ka suurest õnnest segaseks: hakkas lihtsalt üksinda ülemisel korrusel mööda koridori edasi-tagasi jooksma, ja seda mitte ainult üks kord ;) Korteri otsingud kahjuks ikka veel kestavad, aga loodan sellele kiiret lõppu leida. Tahaks ikka juba sellist oma elamist, kus ei pea ennast külalisena tundma. Hmm, mis siis veel. Aa, seda et esimesed tutvused tulevaste kursa kaaslastega said juba tehtud täna Tallinnas, eriti palju sai suheldud ühe tüdrukuga, kes samuti Tartust ja asub õppima lennujuhtimist. Tore :) Ega rohkem vist ei oskagi öelda midagi. Aga kuna mul Tartus hetkel interneti võimalust pole (peale selle, kui ma väga vaikselt ja salaja kassaaparaadi kaudu internetis käin siis kui ostjaid pole), siis ei tea, millal endast jälle teada annan.

Toredat ja tegude rohket suve lõppu kõigile :)

Nii!

Pole enam ammu saanud mahti kirjutada, või pole lihtsalt viitsimist olnud. Nüüd on. Oeh, ei mäletagi täpselt, mis kõik vahepeal toimunud on. Arvatavasti tegelikult mitte midagi erilist. Olen puhanud ja niisama passinud. Päikest võtnud jne. See nädal on nüüd jälle pingelisem. Esiteks sain esmaspäeval teada, et läbisin edukalt psühholoogilise testi (36,3 punkti 40-st) ja olen oodatud reedeks vestlusele. Seejärel sain teada, et teisipäeval on mind oodatud töövestlusele. Kuna nagu nii olin suunaga Tartu poole, siis sobis see imeliselt :) Teisipäeval käisingi siis korraks seal poes (Tartus ringteel, Publix) ja öeldi, et tuleksin järgmine päev proovipäevale. Põdesin küll natuke algul, aga nagu järgmine päev selgus, ei olnud hullu midagi. See on muidugi harjumise asi, et tuleks selgeks saada mis kus on seal poes ja missugune õuna või pirni sort kannab missugust nime ;) Ahjaa, seega et siis olen nagu müüja-kassapidaja. Ja kuna see kolm tundi mis ma seal kassa taga istusin minu jaoks tapvad ei olnud (pigem isegi meeldivad, eriti kuna üks meeletult tore neiu mind aitas), siis hakkangi esmaspäevast seal tööle. "Pisut" kaugele on käia küll Raatuselt (kus ma praegu peatun), aga raha on vaja :) Ja mina, kui mitte mingi kogemuseta inimene, kes peale kauba ei oska vene keelt ka, olen rahul selle töögagi! Eile (kolmapäeval) tulingi õhtul koju ära, kuna perearsti juurest oli vaja tervisetõend tuua. Ja homme hommikul siis Tartu Lennukolledzisse vestlusele :) Olen tegelikult juba päris kindel oma sissesaamise suhtes, kuna hetkel (kui juba 2/3 konkursipunktidest on olemas) olen ma pingereas neljas inimene ja kusjuures need kolm, kes veel minu ees on, taotlevad hoopis mingit teist eriala esmaselt (arvatavasti siis piloodi oma). Seega nad saavad oma kõrgete punktidega ka pilooti sisse ja seega - olen mina oma erialal (lennujuhtimine) esimene pingereas :D Kas ei ole mitte super! Kogu see aeg, kui ma olen mõelnud kolledzisse sisse saamisest, ei ole ma olnud siiski kindel, et ma tõesti suudan pingereas nii ette tõusta, ma küll lootsin, kuid ei uskunud väga. Aga nüüd ... Hull happy tunne on peal :) Ok, ma tean, et tegelikult on üks proovilepanek veel ees (või õigemini kaks, sest Tallinnas tuleb veel meditsiinilises kontrollis ka käia, aga kuna Põlvas tundus, et mul on kõik korras, siis selle pärast väga ei põe). Aa, sellist juttu ka siis, et ma olen nüüd põhimõtteliselt Tartu inimene. Päris oma korterit veel pole, aga peaks kohe-kohe tekkima. Minu arust Tarmo ja Siim (nendega ma kolin siis kokku ;) pididki täna maakleriga kohtuma ja korterit minema üle vaatama. Eks kalliks vist jah läheb see lõbu, aga sellepärast ma loodangi ka kooli kõrvalt tööl hakata käima, sest muidu läheks see ka vanemate jaoks ikka väga kalliks! Nii, mis siis veel. Vist ei tulegi midagi hetkel meelde.

Tsau!

PS: Hullult nõme, ma nagu vaatan netist Gery Anatoomiat online's, aga nüüd miskipärast blokib ja ei taha enam näidata. Kurat, mul on ainult paar osa veel vaadata (olen jub apõhimõtteliselt 4 hooaega ära vaadanud, see on mingi 80 osa peaaegu, päris hull ju, või mis?! ;)

Naljakas.

Peaks mainima, et mu blogid kõiguvad ühest seinast teise, kord rõõmuhõisetes ja teinekord jälle hädaldades. Aga noh, selline ma vist kord juba olen - väga kergesti ärrituv, kuid VÄGA lühikese vihaga. Nii et seekordne blogi on siis jällegi teisest seinast. Selles mõttes, et suht õnnelik on olla :) Tulin just täna Räpinast, ja tore oli! Ja reedel saab pulma, mis on ka meeletult tore, sest mul pole veel õnnestunud mitte üheski pulmas käia. Ja LOODETAVASTI saab varsti ka tööle, mis oleks ülihea, sest suvi hakkab juba poole peale jõudma. Et siis nii, jah.



Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis,
et üks silmavaade olla võib nii kallis.
Tundsin - miski minus igaveseks muutus,
kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus.
Ainult nüüd, kui vaatan sind, sind tahan endale
ja kui võtad mu, siis luban, et vaid kõrgelt lendame.

:@

Miks küll on raske aru saada, et ma tahan aeg ajalt ka kodus olla. Ja see aeg ajalt ei tähenda seda et ma mingi kaks nädalat peaksin kodust eemal olema ja alles siis kodu tahtma. Ei! See tähendab seda, et kui mul on võimalust koju minna, siis ma seda paari päeva pärast ka teen. Eriti siis, kui mul pole seal "kuskil mujal" mitte midagi päev otsa teha. Ja see kõik ei tähenda seda, et ma ei hooliks ja ei ma ei tahaks koos olla - OO EI! Ma lihtsalt ei saa 24/7 igal vabal hetkel nagu kutsikas ruttata selle õige juurde. MA TAHAN KODUS KA OLLA! Ja ehk tundub "sulle", et kolm päeva sinu juures olekut ei vääri koduigatsust, kuid "sina" ei mõista seda, "sinul" ei ole sellist tunnet, aga minul on, seega sa ei tohi mind hukka mõista asja eest, mida sa ise ei mõista! "Sa" ise oleksid võinud täpselt sama moodi see nädalavahetus minu juurde tulla, aga sa ei tulnud, ja ma ei mõista sind hukka sellepärast, ma isegi ei ole sulle mitte midagi ette heitnud, aga sina pead. Oeehhhh. Raske on raisk! Ma olen seda juba varem mõista andnud ja teen seda ka edasipidi, et kodu on koht, kuhu ma lähen kui mul on võimalust, mitte küll siis kui me pole tõesti ammu näinud vms, aga kui me oleme juba mitu päeva koos olnud, ja kui mul pole tõesti "sinu" juures midagi teha, siis ma lähen koju, sest seal on mul tegevust, seal ma saan vabalt olla, seal mul on ka päeval midagi teha ja kellegagi rääkida. Palun püüa sellest aru saada, ja kui ei saa aru, siis vähemalt ära süüdista mind selles, et ma ei taha koos olla!

KÕIK!
Seda tahtsingi öelda.
Ja kes mitte millestki aru ei saa, siis ei peagi aru saama. See on rohkem nagu sellele ühele inimesele!

Mhm.

Siuke pisike moss-moss tuju on. Või noh, rohkem nagu selline nukrameelne. Tahtsin Kallile helistada, aga tal telefon väljas, raudselt on jälle mingi aku tühi vms :( Väga nõme iseenesest, sest ma pole temaga juba ammu saanud rääkida. Aga jah, no mis sa teed. Eile sai Janeliga natuke võetud ja ühte filmi vaadatud, mis algul tundus olevat jube keeruline ja arusaamatu, aga mis lõpuks muutus jube huvitavaks ja kusjuures lõpus said kõik surma, mis oli natuke häiriv, aga noh, ega kõik filmid ei saagi vist õnnelikult lõppeda. Ja eile öösel pidin üksi olema, mis oli nõme, sest mulle ei meeldi täiesti üksi kodus olla, keegi võiks ikka seltsiks ka olla (noh Janeli oli, aga ta läks ju ära ;D). Ja täna olin ka suht kaua aega üksi, mingi aeg isa tuli, aga ta magas ka suht terve päev, nii et siuke üksik tunne on terve päev olnud. Ema peaks ka nüüd iga hetk saabuma (ei saagi aru, miks ta alles nii hilja jõuab). Aa, seda et inglise keele eksami tulemuseks sain 78 punkti, mis on iseenesest väga hea tulemus kui mõelda sellele, mis ülesanded seal olid (loe: mitte üldse kerged!). Aa, ja siis selline nnõme lugu on ka, et ostsin enda telefonile mälukaardi, aga see raisk ei taha minu telefonis üldse funktsioneerima hakata. Igavene jama! Ja seeliku ostsin ka lõpetamiseks ära. Midagi erilist ei ole, tavaline must seelik. Mu riietus ongi suht tavaline, aga noh, vahet pole. Eriti ei rõhu sellele lõpetamisele. Kurat küll, emagi võiks juba koju tulla, siis oleks kellegagi rääkida. Homme tuleb perearsti juures ära käia ja saada viimased tõendid selle kohta, et ma ikka olen kõlbulik Lennukolledzisse astumiseks. Ai kurja, ma ei tea kui ma neid katseid ei läbi ja sisse ei saa, siis on ikka jube jama küll. Aa, seda et keegi tööd ei taha mulle pakkuda/soovitada, jubedalt oleks vaja! Mis siis veel. Teate mis, ma loen juba oma viiendat või kuuendat korda raamatut "Tuulest viidud" ;) Paar päeva tagasi vaatasin filmi ka jälle (samuti mingi viies või kuues kord). Sellest teosest ei saa mulle ikka vist mitte kunagi küll, see on lihtsalt nii hea. Kallis pidevalt nöögib, et ma peaks juba leheküljenumbri järgi teadma, mis selles kohas juhtub, aga näed, ei tea veel kõike. Ma ootan juba reedet :) Siis saab Janeli lõpukal käia, ja siis tuleb õde koju ja siis ongi juba peaaegu nagu kõik. Naljakas. Igasugused lõpud tulevad alati nii ootamatult. Ja tihtipeale võtab lõpu arusaamiseks tohutult palju aega. Aga ma loodan et uue algusega nii kaua aega ei lähe. Natuke kardan seda, et lähen uude kooli, kus kõik on võõras ja kõik näed on võõrad :S Nõkku oli hea minna, siis oli ju Kati ka, aga jah . . . See on see suureks saamine :P Ma ei oska enam midagi kirjutada, aga midagi muud ka ei oska teha. Jama. Kallis võiks telefoni sisse lülitada. Ja ema võiks tulla. Ja üldse võiks palju asju olla ja niisama palju asju olemata olla. Oeh, ma hakkan juba mingit filosoofilist panema. See ei ole hea märk. Ma siis säästan teid piinast ja lõpetan selleks korraks blogi ära.

PS: Pöidlad pihku et matemaatika ja kirjandi punktid head tuleks :D

LOKILAMMAS :D

Noh, algas see siis sellest, et mul oli eile õhtul igav. Ja noh, nii ma siis need asjandused pähe keerasingi ;D Ja miskipärast ei arvanud üldse, et mul kohe nii tugevad lokid pähe jäävad :D Aga noh, nii ma igatahes hommikul ärkasin :)
Aga kuna mul kahjuks digikat käepärast ei olnud hommikul, siis peate leppima webcam'i pildiga ;D

19

Ongi 19 olemas. Järgmine aasta siis kolmas kümme hakkab juba jooksma ;D Ei noh, mis seal ikka. Eile midagi väga erilist ei teinud. Õhtul tuli Siim (ta ju sai LÕPUKS ometi sõjaväest välja) ja siis kutsusime Janeli ka ja grillisime vaikselt. Noh nii palju ütlen, et kõigil ei olnud hommikul nii hea olla nagu minul ;) Aga mul on praegu see jamamine, et kuna tahan sügisel minna õppima Tartu Lennukolledzisse, siis tuleb mul oma eestvedamisel läbida suur-suur hulk erinevaid uuringuid. Eile käisingi kõrva-kurgu-nina arsti juures ja siis kopsuröntgenis ja täna silmaarstil. Kurat, nad nõuavad hullult raha juu. Siis tuleb veel laboris veretest teha, siis tuleb veel EKG, audiogramm ja kopsude tippvoolu mõõtmine läbi käia, ja noh siis veel mõned uuringud, mida mu oma perearst saab ka teha. Ühesõnaga hull sebimine. Aga noh, tahe kooli saada on suur, nii et mõne uuringu taha see küll ei jää!

Täna tuli mingi hullem väss peale. Naljakas, ega ma siis öösel nii vähe ka magada ei saanud (kuigi vaatasin päris kaua telekat ja hommikul tuli varakult bussile minna), aga jah. Mingi ühe ajal lõunal läksin magama ja kell neli oli suhteliselt raske ennast voodist välja ajada ;) Feliks suutis mingi aeg veel mul lille ka koos vaasiga laua peal ümber ajada, aga ma olin NII väsinud, et ei viitsinud seda ka isegi koristada, pealegi ma vaatasin, et Feliks hakkas ise laua pealt vett ära limpsima ;D Mina ei saa aru, miks ta ei võiks tavalist vett juua vaid peab alati lillevaasist vett jooma, mis too siis nii erinev on?! A noh, ta ongi mul selline imelik, kaifib higihaisu jms ;D Jah, Feliks on ju ka nüüd 11 aastat vana, päris palju juba kassi jaoks, aga möllab ja jookseb ringi ikka nagu kassipoeg :) Ta on mul ikka kõige parem, minu pisike ;)

Ok, mis ma siis veel räägin. Igav on tegelikult. Loodan, et homme on hea ilm, saaks päikest võtta või midagi. Ei viitsi homme midagi rabeleda.

Tsauki siis!

Kas teie teate ...

... mis päev on 3 päeva pärast ;) Mina tean, aga koguaeg ununeb ;D

When we girls drink too much . . .

1. We have absolutely no idea where our purse is

2. We believe that dancing with our arms overhead and wiggling our but while yelling "Woo-Hoo!" is truly the sexiest dance move around

3. We've suddenly decided that we want to kick someone's ass and honestly believe we could do it too

4. In our last trip to pee, we realize that we now look more like a homeless hooker than the goddess we were just four hours ago

5. We start crying and telling everyone we see that we love them sooooooooooooo much!

6. We get extremely excited and jump up and down every time a new song play's because "Oh my god! I love this song!"

7. We've found a deeper/spiritual side to the geek sitting next to us

8. We've suddenly taken up smoking and become really good at it

9. We yell at the bartender, who we believe cheated us by giving us just lemonade, but that's just because we can no longer taste the gin

10. We think we are in bed, but our pillow feels strangely like the kitchen floor (or the mop?)

11. We fail to notice that the toilet lid's up when we sit on it

12. We take our shoes off because we believe it's their fault that we're having problems walking straight


Ja te ei kujuta ettegi, kui palju see ennustus täppi läheb iga kord kui asi jälle käest ära kisub ;D

Kurnav!

Kooli lõpp, eksamid, igasugune jamamine, probleemid, pinge - kõik see takistab mul olemast rõõmus. Kõik see suudab mind järjest kiiremini endast välja minna. Oeh. Saaks see jama juba läbi. Saaks need probleemid ükskord juba läbi. Kaua võib vaielda ühtede ja samade asjade pärast?! Kurat küll, ma ütlen. Raske on. Tegelt ma ei tohiks hädaldada, ma tean. Aga täna oli raske. Täna hakkasin mõtlema, et kas tõesti pole ma rohkemat väärt. Kas ma pean tõesti sellist käitumist taluma. Oeh. Kõige nõmedam selle asja juures on see, et ma tean, et vaatamata kõigele, ma nii või naa talun seda. Loll olen, aga jah, mis teha. Ise olen vist lasknud asjadel nii kaugele minna, et mind tõsiselt ei võeta. Oh jah. Aga ei, ma ei oota siin mingit kaastunnet või midagi, pigem tahan lihtsalt oma mõtted kuskile kirja saada, korda seada nad. Ja siiski jään lootma, et minu sõnad jõuavad sinna õigesse kohta, et nad paneks selle õige inimese mõtlema, et ehk kõik siin ilmas ei olegi igavene, kui seda ei osata hoida. Ma ju tean, et minagi ei ole täiuslik, et ka mina ei ole alati õigesti käitunud ning olen teinud nii-nii palju vigu ning haiget kallitele inimestele, kuid ma ei ole sellist käitumist siiski ära teeninud. Kurat küll, ma ei taha virised ja hädaldada. Ma ei ole nii nõrk inimene (kuigi eile endalegi üllatuseks murdusin täiesti mõttetu asja pärast, ju siis on pinged kuhjunud ja otsivad väljapääsu) ja ma ei lase ennast jalge alla trampida! Ausalt! Ja nüüd on sellel teemal lõpp, loodan et ta mõistis täna seda mida ma talle ütelda proovisin. Kui mitte, siis jätkame vist nii nagu ennemgi, kuid siis võib saabuda ka kunagi see piir, mida mina enam ületada ei taha. Aga ma olen sellest teada andnud ja eks siis otsustagu ise, mida ta rohkem hindab. Kuradi hädapätakas olen ikka :S ;D

Ma hoian su käsi mu kallis, kui tuju sul nukker ja hall, mu kingitud villases sallis, ei tundu nii käre külm talv. Ma korjan su üles kui langed, ja üksinda tõusta ei saa, ei hooli et väljas on hanged, mu juures küll sooja sa saad. Ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saab, kui mind enam ei ole, kui endasse tagasi tõmbun, kui sulle mind enam ei ole. Võib olla sul jäävana tundun, kui meri või põline laas, kui taevas, mis peakohal tuhmub, kui kastetilk auramas maas. Ent minulgi vahel on valus, kui peitma pean pisaraid. Ma tean ju sa kergelt ei talu, mu kurbuste tagamaid. Kas aimad kui habras on liin, mis mind sinu või eluga seob, ja jäädavalt minema siit, mõni tunnetu hetk minu viib. Kas oled siis mõelnud või tundnud, mis saab kui mind enam ei ole, kui endasse tagasi tõmbun, kui sulle mind enam ei ole. Kui mind enam ei ole, pole sinule olemas, kui mind enam ei ole, pole sinu jaoks olemas.

Ja ta teeb seda mulle jälle . . .

Oma lollustega suudab ta mind nii välja vihastada, et pean ennast millegi abil välja elama. Mul ei olnud täna mingit tahtmist peole minna, aga nüüd ei näe muud väljapääsu :(

MA EI MÕISTA SIND!!! MIKS SA TEED MULLE NII??? MIKS MINU ARVAMUS EI LOE???!!!

Terekest :)

Mate eksam tulekul ja (erinevalt Janelist :D) põdemist ei ole üldse. Ennem püüdsin õppida ka, aga no üldse ei viitsi (A). Mingid punktid saab ikka ja läbi saab ka. Aga noh, olgem ausad, ega ma alla 80 punkti väga ei tahaks saada. Ja selles mõttes ehk tõesti põen pisut, et ma kardan, et ma hakkan lolle pisivigu tegema. Aga noh, mis seal ikka. Kontrollin siis 10 korda üle. Vähemalt on see viimane eksam! Et siis peale reedet on põhimõtteliselt minu gümnaasium läbi :) Hullult tore! Aga see on nüüd väga nõme, et igav on. Ainult kaks tundi on konsuldatsiooni (mis täna olid juba kella 8-st hommikul) ja edasi pole enam mitte midagi teha. Ja kuigi mina olen enda arust täna juba 100 asja ära teinud siis kell on siiski alles 14:12, mis on tegelikult MEELETULT vähe! Ja siin nõos ei ole ju mitte midagi teha. Arrggghhhh! Homme sama jama. Vähemalt siis saab enam-vähem 10ni magada. Seegi hea. Aa inglise keele eksamist nii palju, et ülihästi see vist ei läinud (paar grammatika ülesannet olid päris kirved ja noh, suulises pole ma kunagi osav olnud ;D), aga noh, pole hullu. Peale eksamit sai Räpinasse mindud kuna Grossu pidas sünnipäeva. Tore oli! See nädalavahetus käisin Petsi sünnipäeval. Seal oli igav tegelt, sest suht enamus olid võõrad. Aga noh, ega me Janeliga ennast segada ei lasknud, me tegime ise endale sünnipäeva huvitavaks :D Hästi naljakas situatsioon oli selline, et meie olime toas (ma ei mäleta kas ainult meie Janeliga või oli Kati ka) ja siis kui me välja olime läinud, siis voolas enamus rahvast kohe sisse. Ei tea, kas nad kartsid meid või?! :D Ja siis kui me mingi hetk jälle sisse läksime ja tantsisime seal (ainukestena kusjuures, teised vist vaatasid isegi imelikult) siis voolas jälle kõik rahvas vaikselt välja. Ei tea, kas me oleme tõesti nii jubedad?! ;D Aga noh, nagu ma juba ütlesin, siis meie ei lasknud ennast häirida vaid nautisime muusikat (mis vist aga ühele neiule ei meeldinud, kuna ta kommenteeris seda üldse mitte hea sõnaga ja vahetas ruttu loo ära, aga mina (6) panin ruttu tagasi) ja tegime niisama nalja :P Ei jah. Koju sai isegi normaalsel ajal. Aga hommikul vanaema juures oli ikkagi raske olla. Aga noh, mis seal ikka, nüüd on juba hea ;) Aga mul on ikkagi JUBE igav! Ja ma pean homme õhtul ka siin passima :S Oeee. Ja seda ma ka ei tea, kuidas ja millal ma reedel koju saan. Ja siis ma pean ma vist millalgi veel Räpinasse jõudma. Nii et läheb sebimiseks. Aga jah, ma siis nüüd lõpetan. Hakkan solitaire'i mängima vms.

Heips :)

Siin ma siis olen jälle, Nõos, ja õpin järgmisteks eksamiteks (milleks siis hetkel on arvuti koolieksam). Hommikul üheksa ja poole kümne vahel sai sooritatud ka inglise keele suuline eksam, täitsa võssa vist ei läinud aga noh perfektne ka ei olnud. Umbes kolme paiku saan siis tulemuse ka teada (hoiame pöidlaid!). Ja siis umbes kümnest kuni kaheteistkümneni õppisin arvutit, täitsa perses värk on, ma ei kujuta ette kuidas ma selle pascaliga hakkama saan :D Otsisin mingid 10 klassi tööd ülesse ja tõmbasin nad endale läpakasse ja hetkel tõmban pascalit ka, nii et eks siis õhtul hakkan programmeerima (H) :D Süüa tahaks aint, raisk. Eilne päev möödus kah kuidagi niimoodi kahtlaselt, et korralikult sööma ei saanudki. Ja kuna õhtul nii pingsalt inglise keelt õppisin (mõttetult, nagu selgus) siis kah kõht tühjaks ei läinud ja noh, hommikul mõtlesin kah nagu rohkem eksamile kui söömisele. Ja nüüd siis kõht annab lõpuks tunda, et VÕIKS MIDAGI SÜÜA KA! :D Eks ma vist varsti lähen käin poes ja vaatan mida siin Nõo "supermarketis" pakkuda on ;D Et siis selline jutt . . . Vahepeal on ka nii mõndagi toimunud, aga kõike ei mäleta ka nii et ei oska kohe lambist kirjutada. See et laupäeval oli grossu sünnipäev, see oli tore! Ainult see oli nõme, et suutsin ennast seal ära külmetada, kurk läks valusaks ja nohu tuli ka. Aga õnneks see läks üle :) Kahju on, et need ilusad ilmad hakkavad vist otsa saama :( Ma ei jõudnudki veel korralikult päikest võtma, aga noh, vast jõuab veel. Okei, sellest vist piisab praeguseks.

Tsauki!

Heh :P

Peaks mainima, et igasugused huvitavad mõtted tulevad lõunalauas pähe ;) Näiteks minul tuli eile kooli sööklas pähe, et paneks kolmapäeval (ehk täna) koolist poppi ja tuleks hoopis Väimelasse. Noh mõeldud - tehtud, ja nii ma juba kella viieks õhtul olingi Võrus. Natuke olime Võrus ja siis tulime bussiga Väimela ära. Olime niisama, vahepeal käisime jalutamas ka. Mõnna. Nüüd istun üks ja ootan, millal Tarmo lõunale tuleb. Siis kunagi kolme ajal saame äkki koos Joonasega Põlva poole ka, et siis saab koju ära. Laupäeval on ju kirjand, suht jube, aga tunnet pole sellist, et jube oleks :D Naljakas. Ja siis pärast kirjandit lähen vist Pärnusse õe sünnipäevale, see on hea! Ma juba kartsingi, et tänu sellele kuradi kirjandile jääb minu jaoks sünnipäev ära, aga õnneks Piret pakkus välja, et nad lähevad Heidoga siis hiljem ja tulevad võtavad minu ka Nõost peale. Loodan Tarmo ka ära rääkida, et ta ka ikka kaasa tuleks ;)

Aga jah, nii ongi. Ma ei oska mitte midagi teha. TV3 neil ka siin hästi ei näita. Ennem vaatasingi seebikat nii, et heli oli aga pilti polnud. Aga noh, polnud viga. Eelmine kord kui ma siin olin, siis ei olnud telekat üldse, nii et pisike progress siiski :)

Mis siis veel... Kõht läheb tühjaks raisk. Aga koju tahaks ka juba. Aa ja seda ka, et kitsas voodis kahekesi magada on ikka jube piin küll. Ma ei saa aru, kuidas me varem sellega hakkama saime :D Nojah, see selleks. Ongi vist kõik.


PS. Laupäeval kõik HaleBopp Singers'ile kaasa elama :)

:)

Tahaks juhtida teie tähelepanu sellele, et nädalavahetus oli lihtsalt suurepärane! Kui muidugi mitte arvestada ühte arusaamatust, aga õnneks ainult arusaamatuseks see jäigi. Aga no tõesti, nii super nädalavahetust pole enam ammu olnud!

Reedel oli lennupulm. Lõbus oli ja nalja sai!

Laupäeva õhtul läksime Raido, Kristina, Siimu, Janeli ja Kallikesega Palojärve äärde grillima. Ilm oli super ja seltskond veel parem! Naljast puudu ei jäänud kuna mõned mehed püsisid juba teist päeva auru all ;D

Oeh, tahaks tagasi seda nädalavahetust!

Ja muideks, ma ei väsi seda kordamast, et mul on kõige parem mees ikkagi! :)

Paar sõna nädalavahetusest.

Kuna mul on praegu JÄLLE igav (Tarmo on koos Siimuga saunas), siis mis mul muud ikka teha kui blogi kirjutada. Eile tulin koolist varem ära, käisin Tartus poodides (saingi endale teksad ja korseti ja vöö ka veel :) ja siis bussi peale ja Räpinasse. Natuke pikutasin siin ja siis läksime Siimu juurde. Seal tegime väikest grilli (Kalle, Siim, mina ja Tarmo) ja siis läksime tuppa. Lõbus oli. Aga minule tuli igatahes mingi hetk uni peale ja suikusingi sinna diivani peale magama. Ja kui kunagi öösel ärkasin siis avastasin, et me olime Siimu ja Tarmoga seal kolmekesi :D Päris ebamugav ja kitsas oli, peaks mainima. Ma siis kolisin Siimu tuppa, Tarmo ja Siim aga jäidki sinna :D Hommikul oli äratus juba ennem poolt seitset, sest mõned mehed kavatsesid kalale minna. Läksime siis kõigepealt Tarmo juurde ja siis edasi Võõpsu, mina pidin Siimu autoga Räpina tagasi tulema ja siis kunagi neile jälle järgi minema. Mingi poole üheksast kuni kella üheni siis proovisingi magada (miskipärast ei tahtnud see õnnestuda) ja siis läksingi neile järgi jälle. Viisime Siimu koju ja ise läksime ka koju. Õhtu poole läksime jälle Siimule järgi, et ta siia tuua (saun ja värki). Ja noh, nüüd siis ongi nii, et mehed on saunas ja mul pole midagi teha. Nad vist tahavad veel poes ka käia, seega pean kainekas ka veel olema :D Homme lähen pärast lõunat bussiga koju. Ja siis jälle kooli. Poolteist nädalat veel. Naljakas, et gümnaasium saabki juba läbi. Kurat, kõht on päris tühi. Noh, ega siin midagi imestada ka pole, esimene ja viimane (pisike) söömine oli kella kahe ajal lõunal. Aga ma ise ei viitsi ka midagi otsima minna, ootan ära kuna Tarmo tuleb. Aga seda, et ma olen hullult rahul oma uute teksade ja vööga :D See oli kindlasti vajalik info teile ;) Ok, nüüd vist sai küll "paar sõna". Ma siis igavlen edasi.

Mul on igav.

Mul on homme matemaatika proovieksam, aga no mitte ei viitsi õppida. Ausalt noh. Ja kui aus olla, siis ma tegelt ei oska ka midagi õppida. Kõik, mida vaatan, tundub selge olevat, kuigi homme läheb nagu nii kõik meelest ära. Nii et tegin järelduse, et ei ole üldse mõtet ennast vaevama hakatagi :D Päris geniaalne, mis?! Et siis selline lugu ongi. Ma ei teagi, mida rääkida, aga miskit just kui tahaks. Lugesin täna uut FHM-i ja seal leidus üks päris hea link ühele naljakale videole, levitan seda siis ka siin, sest see on tõesti naljakas! http://naljakaim.naer.labi.aegade.pilk.ee/ Võib-olla algul ei tundu väga põnev, aga mingi 2-st minutist saab ikka kõvasti naerda :D Nii, mis siis nüüd. See nädalavahetus vist kahjuks koju ei jõuagi, aga noh. Püüan hakkama saada ;) Tahaks see nädalavahetus midagi erilist teha. Ma küll ei tea, mis see miski oleks, aga tean et tahan :D Oh, kui egoistlik. Aga noh, shit happens ;) Kurat, see blogger jamab, näitab mingit errorit ja ütleb et autosave failed. Ei tea kas ma ei saagi seda postitust siis ära seivida... Noh, loodame parimat. Aga noh, eriti kahju vist ka poleks kuna ma nagu nii midagi erilist siin ei räägi. Reedel tuleb mul ajaloos ette kanda oma referaat Itaaliast. Suht jama, sest mulle ei meeldi üksi klassi ees esineda. Ja pealegi ei ole ma üldse kindel, et mul seal referaadis on kõik, mis seal olema peaks, ja pealegi, ma üldse ei saanud päris täpselt aru, mis selle Itaalia ajaloost oli nüüd tähtis ja mis mitte. Aga noh, siiski, loodame parimat :) Loodan et homne päev saab ruttu läbi, siis lähen Tartu. Teen vist mingid poetiirud. Oleks vaja miskit uut. Ja lõpupäev hakkab ka tegelikult lähenema. Aga kuna ma nagunii midagi erilist ei taha, siis ma arvan et see ostmine ei saa väga raske olema. Kurat, sellega tuli meelde, et peaks vist juuksuriaja ka ära panema, kurat seda teab, millal need põlvakad oma aegu panema hakkavad. Fakk, ma ei leidnud netist üles ka, et millal PÜG-l lõpuaktus on. Ma ei saa aru, kuidas ei ole sellist infot koduleheküljel üleval. Naljakas. Hmm, jah. Kell hakkab juba 10 saama. Äkki peaks telekat minema vaatama. See võib isegi päris hea mõte olla :D Ok, tsauki siis!

Hei!

Üle pika aja siis jälle midagi. Kool hakkab vaikselt lõpule jõudma, vähem kui kuu aega ja siis ongi juba tunnid läbi, ja 16 mai saavad ka eksamid läbi, päris tore, mis?! ;) Nädalavahetus oli ka tore. Reedel käisime Kabude 10 sünnipäevakontserti vaatamas ja pärast seda otsustasin Tarmole üllatuse teha ja Räpinasse minna. Mõeldud - tehtud. Ta oli ikka päris üllatunud kui mind enda ukse ees seismas avastas :D Aga jah, selline ma olen, tulen peaaegu et öösel külla ja röövin mehe ära (6) ;D Nii et jah, käisime veel ennem küll Räpina peal, aga lõpuks viisin Kallikese ikkagi endaga koju :) Laupäeval käisime Piretiga Vanemuises vaatamas tantsuetendust Baltikum tantsib. Päris tore oli, aga jube pikalt kestis. Meie jaoks liiga pikalt, seega läksime peale esimest osa juba ära (polnud lihtsalt võimalik kauem olla). Aga see mida nägime oli ikkagi tore :) Mõnusad ilmad on olnud, justkui kevad oleks tõesti käes. Isegi see vihm ei morjenda, peaasi, et lund poleks ja õhk oleks soe :) Hmm, mis siis veel. Nagu ei tulegi midagi meelde. Et selleks korraks siis aitab.

Jutuke.

Elas ükskord üks poiss. Poisile ei meeldinud suitsetamine. Ta oli selle vastu. Aga siis ta pidi olema vahepeal üksi, ja miski pärast ta tegi suitsu. Talle isegi hakkas see veidi meeldima. Kuid siiski mitte. Poisil oli üks isik, kes samuti ei soovitanud suitsu teha. Poisi kauaaegsed sõbrad hakkasid kõik suitsu tegema, ta ei mõistnud miks. Kui pole elu aeg teinud, miks siis nüüd järsku on vaja teha?! Aga siis tuli mängu iroonia. Ka poiss ise hakkas sõpradega olles järjest tihedamini suitsu tegema. Ta ei teadnud põhjust, lihtsalt tegi. Aga see isik, kes on pidanud poissi alati mitte-suitsetajaks, sai nüüd pettumuse osaliseks. Ta ei mõista poissi. Kas tõesti on vaja seltskonnaga kaasa minna, kas tõesti ei saa muud moodi olla "lahe" ja seltskonda sulanduda, kui on vaja teha samu lollusi, mida teisedki?! Kui poiss pole veel sõltuvuses, siis oleks viimane aeg see naljategu lõpetada ja mitte enam suitsu teha. Siis on kindel, et ei teki suitsu kustutamisel tahtmist uut põlema süüdata. Ei ole ju mõtet riskida, eriti kui pole ka erilist põhjust ja tahet suitsu teha!

Omamoodi nukrus.

Öösinine taevas. Ja selle all mustad suurte majade siluetid. Aknaruudud kollased, roosad, valged. Neoonreklaamide ketid. Undab õhtune tänavamagistraal järjest autosid viies ja tuues. Seisan kõnniteel just nagu väikene poiss ülestõstetud kraega kuues. Silmipimestav-ere on laternahelk masinatel, mis tulevad rodus. Neil, mis lähevad, stopptuled kumavad nii, et ma tunnen, nagu poleks mul kodu. Tahaks nendega kaasa! ükskõik kuhu - kaasa!

Just selline põgeneks-kogu-maailma eest enesetunne on. Täiesti lihtsalt niisama. Või siis läheks klubisse ja tantsiks ennast unustavalt kogu öö. Või hoopis poeks selle kõige kallima kaissu ja nutkas ennast tühjaks, täiesti lihtsalt niisama. Vahepeal vist peab selliseid hetki ka olema. Käisin täna verd andmas, esimest korda :) Kuigi ma kardan suhteliselt palju nõelu ja see konkreetne nõel on ikka MEELETULT suur minu arust, sain ma siiski väga hästi hakkama. Sain oma veregruppi ka lõpuks teada, 0 negatiivne, mõnna kui ei ole selline täiesti tüüpiline veregrupp :P
Ühesõnaga jah, see käik teeb meele rõõmsaks. Aga muidu on ikka selline imelik. Kallis vist nakatas, tal oli ka midagi viga ennem. Ja nüüd on mul. Tahaks jätta kõik selle kus-see-ja-teine ja lihtsalt minna kuhugi ära (nagu ma kuulsin mõned konkreetsed isikut vist tegidki, kadestan teid!). Tahan ka, et mul oleks selline võimalus. Ja olgem ausad, kes mind siin koolis kinni peab, mitte keegi, meile on ju nii palju korrutatud, et me oleme siin omast vabast tahtest. Aga mul on südametunnistus ja mul on kohustus, oma vanemate ees vähemalt. Oeh, saaks see komejant ükskord juba läbi ja tuleks päris OMA elu. Ma tean, et kõigel sellel on ka kindlasti omad negatiivsed küljed, aga mis siis, teisel pool aeda näib rohi ju ikka rohelisem . . . See koolinädal on nii mõttetu ka olnud, ainult esmaspäeval oli matemaatika kontrolltöö, aga terve ülejäänud nädal pole isegi mitte midagi õppidagi! Tahaks juba, et oleks vaheaeg ja ma saaks Pärnusse. Miskipärast tundub mulle, et see ongi SEE koht, kuhu peituda. Kus saab puhata, enne eksameid on mulle ju seda vist ikka väga vaja. Issand milline masendus hiilib ligi, kui ma mõtlen, et see aasta saabki ju kõik läbi ja ma peaks midagi edasi tegema, aga minul pole halli aimu ka, mida ma peaksin tegema :S Ei meeldi mulle ei üks, ei teine. Aga noh, midagi ma ikka teen, 12 aastat õpitud hoolega, ega seda vist niisama nurka ei viska.

Noh jah, selleks korraks vist piisab. Ilusat tulevat naistepäeva kõigile mu naissoost sõpradele :) Loodan, et teid hellitataks ja külvatakse üle kingituste ja lilledega!

Heh.

Nii palju siis igasugusest südametunnistuse vaevast või midagi. Mõtlesin, et noh, mis seal ikka, tulen ikka koju ära. Helistasin emale ka, ja tema arvas et mida ma seal ikka enam olen, et tulgu juba kohe ära. Ja no nii siis juhtuski, et ma juba teisipäeva õhtuks koju jõudsin ;) Täna olen terve päev oma arvuti lõputööd edendanud, natuke on nagu ka õnneks läinud. Homme lähen käin arsti juures ka ära ja proovin siis ajaloo referaati ka tegema hakata. Reedel tulevad kõik koju ja see on üks ütlemata tore asi! Polegi nii ammu enam näinud, pealegi vennal ju nüüd uus auto ka, mis tuleb üle vaadata ;) Jah, ja siis laupäeval ballile, saab lõbus olema :)

!

Mhm, mulle kohe üldse ei meeldi see pealkirja koht, no ma tõesti ei suuda sinna koguaeg mingid märksõna välja mõelda, millega iseloomustada mu järgnevat blogi sissekannet, eriti kui ma veel kirjutamise algul ei tea, millega lõpetada võin. Noh jah, nii palju siis sellest. Tegelikult on asi nii, et noh, internetiga on siis Nõos nagu ta on, on ja nagu pole ka, täna on igatahes üks selliseid päevi kus nagu väga pole. Inernet isegi nagu oleks olemas (blogi ma ju praegu kirjutada saan) aga msn-i ei lase kohe kuidgi (kuigi Angela msn on küll sees, mulle aga viskab koguaeg mingit troubleshoot'i ette). Mhm, ma vaatan, et hetkel mul vist pole üldse netti, sest see värk, mis siin all koguaeg mu kirjutist save'ib tavaliselt, see nüüd väidab, et ta ei saa "contact" 'i, nojah, olgu mis on, loodan et lõpuks ikka saan selle teksti salvestatud.

Nädalavahetus oli tore. Kuna mul neljapäeva öö ühe pisikese intsidendi pärast suht magamata oli, siis koju jõudes (mis toimus seekord varem kui tavaliselt, juba ennem kolme olin kodus:) pikutasime pisut Kallikesega. Siis helistas Kristo ja pakkus välja, et peaks midagi tegema. Seega saigi otsustatud, et õhtul lähme Võrru piljardit mängima. Mina muidugi põdesin, olin ju varem vaid kord piljardit mänginud ja sedagi mitmeid aastaid tagasi, aga igatahes polnud põhjust. Näitasin nii mõnelegi mängus silmad ette ;) Lõpuks tulime minu juurde ja istusime pisut, teatud asjaoludel aga lõppes õhtu vist oodatust natuke varem :D Laupäeval ei teinud nagu midagi, käisime saunas ja värki. Pühapäeval oli meil peretuttaval sünnipäev ja kuna ma polnud ikka tohutult ammu enam neid näinud, siis otsustasin, et võiksime ka Tarmoga minna, eriti kuna selle pere sünnipäevad pole ju kõige tavalisemad, tehakse midagi põnevat ja värki. Seekord läksime Põlva tervisespordikeskusesse (mille ma alles nüüd enda jaoks avastasin) ja algul tegime ühe pisikese matka. Kuna seltskonnas oli ka kaks pisikest last, siis osa grupist pöördus poole tee peal tagasi, teine pool (ja meie ühes nendega) läksime veel läbi metsa ja kuidagi siis ringiga tagasi. Eksisime veel ära ka ja jõudsime otsaga sohu, aga noh, kuna kant oli tuttav, siis jõudsime kohe õigele teele tagasi. Kui lõpuks tagasi jõudsime (üle tunni läks aega) oli keskuses kaetud laud ja süüa sai mõnusalt! Eriti lõbusaks tegi meeleolu üks väike põngerjas (Anders), kellel juttu jagus oma vanuse kohta ikka lõpmatult palju :D Umbes kolme ajal hakkasime kodu poole liikuma, Kallis läks kahjuks bussijaamas maha, tal tuli ju kooli minna. Nõkku sain õnneks autoga.

Nüüd aga tagajärjed sellest jalutuskäigust on sellised, et üle poole tunni taskurätita olla ei kannata. Terve pühapäeva ju sadas õrna vihma ja oli külm tuul, nii et ega siin pole midagi imestada ka! Kallis on vist samasugune kui mina, ta nägi juba pühapäeval ära minnes kahtlaselt tõbine välja. Minul lõi eile suurem haigus välja. Nohu on ikka jah meeletult suur, tänu sellele pea ka valutab. Oleks siis vähemalt palavik, saaks kojugi minna, raviks ennast korralikult välja. Kuigi vahel on selline tunne küll, et nagu oleks ikka palavik ka, siis kraadiklaas ei näita küll midagi. Kuigi ma kahlustan, et see kraadiklaas ei näita õigesti, sest pärast seda kui mina olen teda 10min all hoidnud, siis tema on vaevalt tõusnud, nii et ei küüni 36.6-nigi vaid ainult kuskil 36.3 piires, nii et jah ;D Täna oli selle nädala viimane kontrolltöö ka, nii et oleks jumala ideaalne võimalus koju pääseda, aga südametunnistus ei luba kah niisama koju minna, aga kurat seda veel teab, äkki teen isegi homme ära :D Pealegi, meil on ju Kallikesega plaan laupäeval Vanemuisesse saja päeva ballile ka minna, nii et tuleb terveks saada :) Janeli ja Kristo meile selle plaani pähe panid (nd ju lähevad ka) ja siis tekkis mõte, et miks mitte.

Noh, olen vist juba päris palju kirjutanud, aga noh, ega midagi muud ju teha ka pole, solitaire'i ka ei viitsi igavesti mängida ;) Vaheaeg võiks juba tulla, 2.5 nädalat veel. Pean väikest plaani, et vaheaja algul kohe Pärnu minna, kui muidugi kõigile sobib. Saaks puhata! Ja seda on ju vaja, aprillis kohe eksamid tulemas ja siis - ongi lõpp! Naljakas, et ma omadega juba nii kaugele jõudnud olen. Aga hirmutav on see, et mida edasi teha, 2 kuud on veel koolis käia, aga mina ei tea jätkuvalt millega ma tahan edasi tegeleda :S Oh jah, aga esialgu püüan selle kooliga ühele poole saada, ja võimalikult hästi!

Aitab vist küll selleks korraks. Aa, seda ka, et Helenil on homme sünnipäev ja seega saab vist Atlantisesse mindud, lubasin küll, et see kuu rohkem peole ei lähe, aga tundub, et tõotab vist suhteliselt tasuta pidu tulla nii et võib küll :)

Olge siis tublid ja ärge külmetuge (sest head-pehmed taskurätid ei ole üldse odavad) :)

Valitsemine ja avalik haldus.

. . . Bürokraatial on enamiku inimeste jaoks negatiivne tähendus. Sellega seostuvad ebaefektiivsus, jäikus, ebainimlikkus ja tülikad protseduurid. Samas ei saa ükski nüüdisaegne riik hakkama päris ilma bürkokraatia ehk ametnikkonnata. . . . Demokraatlik riik on ikka rõhutanud vajadust kontrollida ametnike võimu, põhjendades seda peamiselt esindusdemokraatia põhimõtetega. . . . Föderaalriigis võib ette tulla, et osariigi või liidumaa otsus läheb vastuollu riigi kui terviku huvidega või eirab üleriigilisi õigusakte. . . .

KAS POLE MITTE PÕNEV?!?!?!
Ja seda kõike "kõigest" 30lk + vihik + töövihik, vaimustav lihtsalt!
Ma armastan ühiskonnaõpetust ja üleüldse seda meie (ja muu maailma) nii "lihtsat" riigikorraldust ja loomulikult tahan ma seda kõike nii väga teada ;D

Kaunist valentinipäeva :)

Kuigi minu tänane valentinipäev ei ole nii kaunis, kui ta võiks olla, on ikkagi tore, et see päev olemas on ;) Loodan, et kõigi teie päevad on täis armastust, kallistusi, romantikat ja lilli!

3,5 aastat (L)

Täpselt nii kaua on minu elus olnud üks meeletult hea Ingel! Täpselt 3,5 aastat tagasi tuli ta minu juurde ja küsis, kas võib mu kõrvale istuda. Lihtsalt ei kuskilt, Ingel :) Minu Ingel! Kui vaadata numbrit, siis on see ju tegelikult üsna väike (võrreldes selle n+1 aastaga mis me lõpuks koos veedame ;), aga kui palju selle aja jooksul tegelikult kõik juhtunud on. Algul ei mõistnud tema ainulaadsust ja seda, et ta Ingel on, siis sain sellest aru, kuid ei osanud teda hoida, aga nüüdseks olen lootusetult armunud ja armastan oma Inglit südame viimase sopini välja.
Praegu on armastusekuu ja mina olen ka otsast otsani armastust ja õnne täis :) Kogu aeg on selline tunne, et tahaks midagi erilist ja romantilist teha. Näiteks homme, kui saan Kallikese juurde minna. Ma ei taha, et sellest kujuneks mingi igav reede õhtu, kui 11 juba magama jääme. Mitte et see ka halb oleks, mõnus on ikka Kallikese kaisus magada, aga lihtsalt vahepeal tahaks midagi teistsugust, midagi, mis lõhuks rutiini, kui sellist. Meenub üks õhtu, kui olime kahekesi tema juures, jõime vist rummi, ja tõstsime meie ja ühise tuleviku auks tooste, rääkisime kõigest olnust ja sellest, mis veel ees ootab. See oli lihtsalt parim õhtu mu elus! Ma olin kirjeldamatult õnnelik. Just sellist õhtut ootan ma vist ka reedest ja ma ka loon sellise õhkkonna :)
Ma armastan teda ikka NII väga! Raske on kohe kirjeldada, aga eks ta vist ongi ju kirjeldamatu tunne. Sest kui sa suudad oma armastuse sõnadesse panna, siis mis armastus ta on?! See tunne on ju nii ülim, et see peaks olema võimatu. Ja just seda mina tunnengi. Mõnus tunne tuleb peale kui mõtlen, millega kõigega me oleme hakkama saanud ja millest kõigest me oleme läbi käinud. Mäletan, kuidas me ükskord aastapäeval (siis sa vist 2aastat täis) läksime Peipsi randa, leidsime mingi eraldatud rannajoone ja lihtsalt nautisime laineid ja päikest, ja sõime viinamarju. Mõnus oli. Ja siis kui ta ühel hommikul mind äratas viinamarjadega ja roosiga :) Oeh, neid mälestusi vist leiaks lõputult. Kõik temaga koos oldud hetked on olnud erilised ja ainulaadsed, ja meie telefonikõned, olid ajad kui rippusime peaaegu iga õhtu 2-3 tundi telefoni küljes :) Ei tea, keda ma peaksin tänama, et ta too õhtu just minu juurde tuli ja me tuttavaks saime. Mõnes mõttes vist Janelit, sest Janeli mind tookord sinna laadale viis ja vist just tema pärast ma tol hetkel seal istusingi. Aga äkki oli see saatus ;) Olgu mis oli, aga mina olen õnnega üle kuhjatud. Ta on minu hingesugulane ja minu Ingel ja ma igatsen teda juba meeletult. Homne õhtu saab olema üks parimaid jälle, ma luban Sulle :)

Armastan Sind Kallis, igavesti ja alati!

Mul on maailma parim mees :)

Onju?! ;D

http://www.orkut.com

Today's fortune: You have a strong desire for a home and your family comes first!

Yeah right :D

Muidugi istume neljapäeval niisama ühikas ega tee midagi, loomulikult, päris ongi nii juu! ;D Tegelikkus oli see, et lihtsalt täiesti lampi otsustasime me Tartusse kluppi minna. See oli ka muidu ajendiks, et saime teada, et Tartus on ka Kaspar, Villa, Leo ja Tamps, et noh, mõningaid neist pole ju ei-tea-mis-ajast näinud. Seega, mõeldud-tehtud! Mingi peale üheksat jõudsimegi Cassu juurde, käiku läks Old Captain, vana hea sõber ;) Mingi 11-ni olime seal ja siis kui joogid joodud said, siis kõndisime linna poole, algul Pirole ja sealt edasi tüdrukutega (mina, Anx ja Kati) Atlantisesse. Vedas ka veel, mingi tüüp jagas tasuta kuponge, millega sai tasuta sisse, nii et 60kr nagu maast leitud ;) Pidu oli hea ja muusika oli hea ja rahvast oli niimoodi normaalselt, et väga kitsaks ei läinud aga kõledat tühjust ka klubis polnud. Mõne tunni pärast vist tulid Cassu ja Villa ka, Tamps ja Leo polnud tahtnud tulla. Siis sai nendega tantsitud, ja umbes 3 ajal läksime ära. Anx läks koos Katiga taksoga Marioni juurde, et kindel olla et Kati ikka ilusasti kohale jõuab, meie läksime Cassu ja Villaga Cassu korterisse. Mingi aeg siis jõudis Anx ja järgi. Ega öösel väga magada ei saanud, mingi seletamine käis koguaeg, ja pealegi oli põrandal päris kõva magada, mingi madrats küll oli külje all, aga ma suutsin kuidagi koguaeg selle pealt maha ennast keerata :D Seega tänaseni on üks puus veel VÄGA valus ;) Järgmine päev olin kusjuures mina ainus, kes korralikult terve päeva koolis käis, mõningad meist ei jõudnud sinna üldse ;) Aga kokkuvõttes oli üks ülimalt tore õhtu ja üldse ei kahetse et niimoodi järsku sinna mindud sai!

:D

Mul oli täna esimene proovikirjand. Kirjutasin vist elus esimest korda 4 A4 ilusasti täis, vaata et isegi rohkem ei saanud. Teemaks valisin "Kultuur - kellele ja milleks?". Kuna ma kunagi olin kodukirjandina kirjutanud teemal "Kunst - kellele ja milleks?", siis oli päris kerge. Või noh, mitte kerge, sest kirjandite kirjutamine pole mulle kunagi meeldinud, aga ma usun, et päris korralik tuli. Võttis ikka läbi küll nii pikalt kirjutamine. 4 tunniga sain valmis. Täna oligi ainult 2 tundi ja siis kirjand nii et mõnus (võrreldes sellega et C klassil oli 4 tundi ja siis kirjand ja A klassil koguni 5 tundi ja alles siis kirjand). Ennem käisime Tartus poes ja nüüd passime niisama, homseks pole midagi õppida ka.

Lihtsalt huvi pärast . . .

. . . mõtlesin, et kuna tekib ükskõiksuse tunne inimese suhtes, kes mulle kunagi väga haiget tegi ja keda ma see tõttu absoluutselt ei salli (vihkama oleks vist siin kohal siiski liiga palju öeldud). Seda ma ei usugi, et see keegi võiks mulle kunagi sümpaatne tunduda või nii, ei, ma ei tahakski seda, aga lihtsalt. Tahaksin olla ükskõikne - ükskõikne selle suhtes, et ta siin ilmas üldse eksisteerib . . . aga kurat, ma ei suuda sellega veel hakkama saada :( Ohhohoo... Natuke vastandina vist sellele, mida ma eelmises sissekandes kirjutasin :D Ei, see tunne pole ikka muutunud, õnnelik olen siiski, ega see ikka minu suurt õnne ei varjutaks! Lihtsalt tekkis selline mõtisklus. Unustamine võiks toimuda tahte järgi, et kui tahad- siis unustad, kui ei taha - ei unusta. Elu oleks kohe poole kergem :D Aga noh, kes on öelnud, et elu kerge peab olema ;)
Ega vist muud ei tahagi kirjutada. Kunagi teinekord, praegu pole veel midagi erilist toimunud, mis kirjutamist vääriks.

PS. Tahaks puhkust, mingi nädal-paar, et lihtsalt kodus puhata või näiteks minna Pärnusse õele külla, või noh, ma ka ei tea. Aga tahaks. Ma tean küll, et tegelikult vähem kui kuu aega tagasi oli ju vaheaeg, aga see läks kuidagi ruttu. Pealegi polnud siis seda puhkust väga palju, pidevalt olid mingid peod ja koosviibimised, ja noh tegemist oli, mitte et see mulle ei oleks meeldinud, aga noh ... praegu sooviks midagi muud. Aga tuleb kannatada. Vähemalt saab nädal varsti läbi, ja selle nädalavahetuse saan tervenisti kodus olla :)

Niisiis

Tahaks lihtsalt siin kohal ära märkida, et ma olen õnnelik! Ei ole midagi erilist toimunud, et ma seda nüüd äkitselt välja toon. Lihtsalt olengi õnnelik. Ja miks ma ei peaks?! Kõik on ju viimase peal korras.
Nädalavahetus oli tavalisest pikem kuna läksin juba neljapäeval Kallima juurde :) Tegin niisiis pisikese popipäeva (A). Terve nädalavahetuse lihtsalt olime niisama. Neljapäevast kuni laupäeva lõunani Räpinas, ja siis edasi Krootusel. Laupäeva õhtul tekkis mõnel ootamatu plaan minna bowlingut mängima ja nii me siis kella kümne paiku õhtul minekut tegimegi koos Siimu, Grossu ja Janeliga - Võru poole. Igavesti tore õhtu oli, pärast mängu tiksusime veel Võrus ringi ning kõvasti peale südaööd (ehk kuskil 2 paiku öösel) tulime minu juurde. Mängisime tunnikese veel Eesti mängu ja siis läksimegi laiali - Siim ja Grossu Räpinasse, Janeli koju ja meie üksteise kaissu tuduma :)
Ja kas siis ei tee õnnelikuks teadmine, et sul on armastav inimene, parimad sõbrad keda üldse soovida ning soe ja mõnus kodu, kus on meeletult head ja toetavad vanemad ning õed ja vend, keda samuti ikka aeg-ajalt näha saab! Tundub, et mul on meeletult vedanud ja seega - ma olengi ÕNNELIK!
Ma ei vaeva (vähemalt vabatahtlikult ja meelega mitte) oma pead ja südant sellega, mis halb on olnud minevikus ning mis takistused ehk tulevikul minu jaoks varuks on. Kui mina meenutan minevikku, siis ikka häid ning meenutamistväärt aegu :) Kas on mõtet tuua päevavalgusesse jällegi asju, mis on juba mitmeid-tuhandeid kordi läbi arutatud ja tülitsetud, mis on toonud silmisse rohkem kui ühe pisara?! Kui need on olnud, siis las nad olla. Need on andestatud ning unustatud asjad! Ning kui need on andestatud, siis miks rikkuda nendega hetkelist õnne?
Oeh, endalegi üllatuseks olen ajanud nii keerukat ja hingelist juttu siin ;) Aga praeguseks piisab. Nüüd meeleheitel perenaisi vaatama :D

Tsau!

Nonii, eelmine sissekanne oli vist selle kohta kui natuke pidutsetud sai (A) Nüüdseks on nädal mööda läinud. Eile käisime ka Tartus. Alari pidas sünnipäeva, suht suur hulk nõokaid on Trehvi kogunenud. Avastasin ka siis selle koha enda jaoks, algul oli ikka suhteliselt halb eelarvamus, aga üllatus oli suur, ja positiivne! Kohta on väga mõnus :) Aga siiski, teha seal meil eriti midagi polnud ja seega me läksime juba umbes poole tunni pärast minema. Läksime jalutasime Tartus (Anx, Kati ja mina), üllatavalt tore oli. Selline mõnus. Siis viisime Oti koju ning läksime Pizza poodi ja sõime pisut. Sõitsime veel Tartus ringi ja mingi ennem 12 läksime tagasi ühikasse. Tundub nagu me polekski midagi teinud ja oleks ainult igavlenud, aga tegelikult oli meil ülitore, sai naerda ja niisama rääkida :)

Nädal on läinud töiselt, ainult kolmapäeval polnud kontrolltöösid, täna on nt matemaatika ja homme ajalugu. Nädalavahetuseks saan üle pika aja jälle koju, nii hea! Reedel kahjuks Kallis ei saa veel tulla, aga laupäeva päevaks peaks ta kohal olema. Mõnna :) Eelmine nädalavahetus olin Kallikese juures, peaaegu oleks nädalavahetus väga halvasti lõppenud, aga õnneks sai ikka kõik korda. Reedel ei teinud midagi, vaatasime telekat ja olime niisama. Laupäevaks ei olnud ka algselt plaane aga tekkisid ;) Inz, Rauno ja Jänks tulid Kallikese juurde sauna ning siis toimus pisike võtmine. Oli ka tore. Hmm, mis siis veel. Ma ei mäletagi kas ma sellest peost ka rääkisin, mis siis eelmine kolmapäev toimus. Midagi vist ikka mainisin seega üle kordama ei hakka. Seda veel mainin, et päeva elasin ikka üle. Pohmakat õnneks ei tekkinud, ainult üks suur uni oli, aga õnneks oli meil too päev ainult 6 tundi, seega väga kaua ei pidanud kannatama. Kusjuures õhtul läksime veel Tartusse Anxule teksasid ostma.

Mida ma veel avastasin on see, et aastavahetusest pole ma siiani sõnagi kirjutanud ;D Teen siis lühikokkuvõtte. Alustasime Kallikese juures koos pere ja sugulastega. Edasi saime Siimuga kokku ja algul plaanisimegi tema juures olla, siis tuli aga välja et rahvas on Grossu juures seega läksime sinna. Rahvast oli nagu ikka - palju; Kana, Kerla, Inz, Laura, Karmo; Mersu; Grossu õde ja meie (mina, Kallis, Siim ja Kalle). Toimus võtmine, jutustamine ja teleka vaatamine. Ennem südaöd läksime platsile, seal toimus ka igasugust äktsioni :D Kes teab, see teab ;) Ja edasi Kalle juurde, like always ;D Aga seal toimus minu jaoks pöörang ;) Mõistsin, et suur kogus šampust lühikese aja jooksul ei ole kohe mitte üldse hea aeg. Ühesõnaga minu jaoks lõppes uus aasta suhteliselt vara, aga noh, pole hullu, tore oli ikka! Seega ööseks jäime Kalle juurde. See siis ongi lühikokkuvõte :)

Aga nüüdseks vist lõpetan. Saigi päris palju kirjutatud. Järgmise korrani siis!

:(

Mõtlen ja püüan aru saada, et miks ma vabandan ja palun andeks asjade eest, mida ma pole teinud . . . Miks tülitseda tunnete pärast, mida tegelikult ei eksisteeri? Miks lõhkuda seda suhet, mis niigi on pidanud nii palju üle elama? Nii raske on vastu pidada süüdistustele, millel tegelikult pole alust, leida vastuseid lõpututele küsimustele! Kas on tõesti nii raske uskuda, et ma armastan tõesti ainult Sind, meeletult palju, tingimusteta ning igavesti! Kui sa poleks mulle nii kallis, nagu ma seda väidan, kas ma tõesti siis lepiks kõigi nende süüdistustega, mida sa mulle purjus peaga ette laod?! Kas ma oleks tõesti ilma mitte ühegi vastu väiteta Sind võtnud taas tagasi enda juurde, peale kõike seda mida Sa tegid?! Kas ma tõesti jätaks ära igasuguseid üritusi ja sünnipäevi ainult selleks, et saaksin nädalavahetusel Sinuga olla?! Kas Sulle tõesti tundub, et ma tahan kedagi teist, et ma ei armasta Sind tõeliselt. Kas Sa tõesti arvad, et ma tahan jälle kogeda läbi kõike seda, mis saab siis, kui Sind enam pole minu kõrval?! Usu, ma sain oma õppetunnid, ma tean, mida ma tahan ja ma tean, et elu ilma Sinuta ma ei soovi kohe kindlasti!

Sa oled minu elu, Kallis, ja ma ei taha sellest loobuda! Ma armastan Sind :)

Põneeeeevvvvvv :D

Selles mõttes, et käes on teine tund, arvuti, ja mina olen ikka veel täitsa purjus ja magamata :D Käisime tüdrukutega eile Club Tallinnas siis, ennem võtsime "pisikese" 1 liitrise bacardi blacki, klubis sai ka paar jooki võetud ja nalja oli rohkem kui rubla eest, siiamaani on ;) Käed värisevad ja raske on klahvidele pihta saada :P Ok, ma hakkan ennast alkohoolikuna tundma :P Aga tegelt ma pole selline, no mis teha kui ühikast välja aeti. Ööbisime muide Cassu juures (aitäh sulle selle eest :). Mingi aeg oli juba tunne, et ei olegi kuskile jälle minna, sest hüpati alt ära, aga õnneks viimasel hetkel helistas Cassu ja ütles, et tema juurde ikka saab :) Aga mul nüüd hakkab tund, püüan ikka päeva üle elada, õnneks on ainult 6 tundi, aga pärast kooli pidime Anxuga minema Tartu teksapükse ostma, eks näis siis kas jõuab ka ;)

Kurat küll, tegelt ma olen kurb ju. Ma ei taha ju tülis olla :( Igatsen ka. Aga miks sa kohtled mind, just kui ma oleks mingi 5-aastane?! Pisarad . . .

Club Tallinn - my new passion ;D

Okei, ma olen vist lolliks läinud. Mingi hetkeline klubihullustus on tulnud, või noh CT hullustus ;D Käisime Janeli, Liisu ja Kaisaga see reede Ct's ja tore oli igas tahes. Tantsida sai meeletult ja klubi interjöör on minu arust meeletult hea. Igatahes ma armusin sellesse :P Ja nüüd üks hea nali. Nõo "Reaalvangla", koht, kus ma teadupärast õpin ja elan, korraldab Viie koolikohtumist. See tähendab seda, et erinevate koolide õpilased tulevad siia, et tarka panna :D Aga osadel neist vist on vaja ööbimiskohta, seega meilt küsiti, et ehk me saame kolmapäeva ööseks ühikast minema minna, et toad vabaks jääks. Ja no kas meil selle vastu midagi on, et meid nagu põhimõtteliselt sunniviisiliselt peole saadetakse, loomulikult MITTE :D Seega, kolmapäeval on vist jälle CT laks ;) Peame vist Kadri sünna ka tagant järgi, ta lubas vähemalt ühe bacardi välja teha ;) Vot nii ongi. Hmm, ma ei mäleta kas ma aastavahetusest olen üldse rääkinud, hmm, vist ei ole. Aga noh, sellest siis teine kord, tore oli :)
Järgmise korrani!