Jutuke.

Elas ükskord üks poiss. Poisile ei meeldinud suitsetamine. Ta oli selle vastu. Aga siis ta pidi olema vahepeal üksi, ja miski pärast ta tegi suitsu. Talle isegi hakkas see veidi meeldima. Kuid siiski mitte. Poisil oli üks isik, kes samuti ei soovitanud suitsu teha. Poisi kauaaegsed sõbrad hakkasid kõik suitsu tegema, ta ei mõistnud miks. Kui pole elu aeg teinud, miks siis nüüd järsku on vaja teha?! Aga siis tuli mängu iroonia. Ka poiss ise hakkas sõpradega olles järjest tihedamini suitsu tegema. Ta ei teadnud põhjust, lihtsalt tegi. Aga see isik, kes on pidanud poissi alati mitte-suitsetajaks, sai nüüd pettumuse osaliseks. Ta ei mõista poissi. Kas tõesti on vaja seltskonnaga kaasa minna, kas tõesti ei saa muud moodi olla "lahe" ja seltskonda sulanduda, kui on vaja teha samu lollusi, mida teisedki?! Kui poiss pole veel sõltuvuses, siis oleks viimane aeg see naljategu lõpetada ja mitte enam suitsu teha. Siis on kindel, et ei teki suitsu kustutamisel tahtmist uut põlema süüdata. Ei ole ju mõtet riskida, eriti kui pole ka erilist põhjust ja tahet suitsu teha!