Pole enam ammu-ammu midagi asjalikku siia kirjutanud. Ei tunne justkui enam eriti vajadust või ei tule enam pähe, et mida siia kirjutada. Mitte, et elu väga igavaks oleks kiskunud, ma arvan, et sellega on pigem vastupidi, aga lihtsalt pole ka viitsimist vist. Aga nüüd mõtlesin, et võtaks ennast kätte jälle.
Kui nüüd koolist rääkida, siis seal läheb päris hästi. Käimas on eksamimängud, esimene kolmest on edukalt sooritatud, homme on teine ja järgmisel teisipäeval kolmas ehk viimane. Eks veidike närv on ikka sees, aga kuna siiani on kõik suurepäraselt läinud, siis loodan parimat. Võib-olla sellepärast on ka liiga enesekindel olla, aga püüan ikka vaadata, et liiga lõdvaks ennast ei laseks, vähemalt mitte enne teisipäeva. Kui siis eksamid kõik edukalt sooritatud saavad, siis ootab mind ees ühekuune praktika Tallinna lennujuhtimistornis, saab põnev olema ;) Mai lõpus viiakse meid tutvumisekskursioonile Helsinki lennujaama, seda ootan juba pikisilmi.
Muidu läheb nagu ikka. Kodus-koolis-trennis ja vahepeal saab ka pidutsetud. Rõõmus uudis on see, et nii Torbikud kui ka NRG vilistlaskoor kvalifikatseerus edukalt selle aastasele laulu- ja tantsupeole. Nii et juuli esimestel päevadel näeb ja kuuleb mind laulukaare all tantsimas ja laulmas.
Mõistujutust nii palju, et vist lõpuks ometi võtsin mõistuse pähe ja vaatan, mis nüüd edasi saab. Kuldsed sõnad legendaarsest õhtust: puid on metsas veel ;)
Liis - Kohtumine mida kunagi ei juhtunud.
2 aastat tagasi
