Jap, nii mu päevad veerevadki. Ei, see pole õige väljend, pigem roomavad üliaeglases tempos. Jube, ma ütlen. See kõige suurem valu on isegi kadunud, peaks ütlema. Aga arvatavasti on asi ka selles, et ma ei mõtle enam sellele, et ta ei tule tagasi, et ta on kellegi teisega, ma mõtlen nüüd ainult sellele, et ta on minust meeletult kaugel, meeletult kaua aega ning et ma ei saa isegi mitte temaga rääkida telefonis ega saata sms-e. Raske on nii. Igatsus on lihtsalt tappev. Mis siis, et ka varem olime me ju 5 päeva nädalas lahus, aga nüüd ei saa ma ka temaga rääkida, ei saa talle õhtuti head ööd soovida, ega öelda, kui väga ma teda armastan! Oeh. Tahaks teada, mida ta teeb, kuidas koolis läheb, mida nädalavahetusel plaanib. Aga ma ei saagi seda teada. Ja nii on raske. Oh, Kallis, miks Sa küll nii tegema pidid. Aga nüüd kirjutan veel 2 luuletust, millega olen eile ja täna hakkama saanud. No see on see, kui on nii palju uusi mõtteid, millest mõelda. Aga noh, siit nad siis tulevad...
Mu päevi täidab lootus,
et ükskord saab see läbi.
Mu hinges on vaid ootus,
et tuled tagasi.
Mu mõistus keelab mõtlemast,
et oled ära läinud.
Ma püüan mõelda õnnest,
mis on meid ühendanud.
Sa oled minu õnn,
mu elu armastus.
See on kui igavikus kõnd,
see on vaid hetkeline kaotus.
Mu armastus ei purune,
ei kao, ei hääbu eal.
Ja kuigi praegu haiget teed,
tean, kõige andestan.
Sest tahan elu veeta koos,
Sinu kõrval olles vaid.
Ainult kahekesi selles loos,
kahekesi lõpuni!
**************
Ma tahaks meenutustes elada,
oli siis ju kõik nii hea.
Sain sinu kaisus uinuda,
igatsen, kas tead?
Ma mäletan üht õhtut veel,
kui järsku metsa vahel olles,
end vihmasajust leidsime,
kuid siiski kõndisime naerdes.
Mu meenutuisse saabub hommik,
vist kõige kaunim üldse,
kui roosiga mind äratasid,
ma teadsin, oled ingel!
Ma olin tõesti õnnelik,
mul meeldis olla Sinuga
ning lootes, et see pole lõplik,
ma vahel siiski naeratan.
Ja isegi kui lähed Sa,
siis ainult ühte palun veel,
Sa ära hetki unusta,
mis siis, et oled teisel teel . . .
