Jah, nii ongi. Mina olen nüüd surnud. Mind enam pole. On ainult tühi kest. Minu hing suri reede öösel/laupäeva vara hommikul, kui mu elu otsustas minu juurest lahkuda. Ta küll väidab, et esialgu ainult kuu aega, et oma tunnetes selgusele jõuda, kuid kardan et ta ei pöördu enam mitte iial minu juurde tagasi, vaid on valinud uue tee. Ja selline asi tapab mind, päev-päevalt... Ja mina enam ei suuda. Kuidas saab nii olla, et minu elu pöörati lihtsalt päeva pealt pea-peale. See tuli justkui välk selgest taevas, ta ju ei tohi nii mulle teha. MA ARMASTAN TEDA! Mina enam lihtsalt ei suuda . . .
Liis - Kohtumine mida kunagi ei juhtunud.
2 aastat tagasi
2 Kommentaare:
oh sa väike õnnetu n2mmsatikas ... kurb kohe sellist valu siit lugeda. ja kuigi vanema ja targemana ja elukogenumana võiks ju targutada, et kõik mis ei tapa teeb tugevamaks ja iga lõpp on millegi uue algus ja iial ei või teada milleks miski hea on, siis tegelikult tean ju omadest kogemustest (jaa-jaaaa.... oehh, kui valus see oli... siis kunagi ammu), et sellisel hetkel ei aita ükski lohutus - maailm lihtsalt on must ja pime... aga isegi kui praegu on niiiii väga valus, siis väike n2mmsatikas on nii armas ja päikseline ja tore, et küllap sa leiad varsti jõudu jälle meie päikesetüdruk olla. kallid! naeratades, A.
Oii, eks ma nagu kirjutan siia tavaliselt oma lõbust, ja nüüd on kohe nii tore siit sinu kommentaari lugeda :) Eks ta ole raske jah, ootan ära selle kuu aega, äkki saabub siis rõõmusõnum, et ta siiski minu juurde tagasi tuleb, aga kui ei, noh eks ma siis hakkan edasi mõtlema, mida siis teha. Eks elu läheb ikka edasi jah. Ja eks ma kuidagi püüan :)
Postita kommentaar