Ja raskus ei kao ikka veel kuskile. Ikka veel peidavad pisarad ennast iga mõtte tagant, mille pühendan temale. Kuidas on võimalik, et aeg nii aeglaselt lihtsalt liigub? Ei mõista. see tundub kuidagi liiga ebareaalne, et ta ei tule tagasi. See justkui poleks võimalik. Ta on ju olnud 3 aastat minu kõrval, minule toeks. Ja järsku teda pole. Siin kohal kirjutaks ühe hästi tabava ütluse, mis väga hästi iseloomustab mu praegust olukorda: Mida teha, kui ainus inimene, kes võiks peatada Su pisarad, on see, kes on nad põhjustanud? Jah, nii ongi. Aga täna enne füüsika tundi sain üle pika aja jälle hakkama ühe luuletusega (kõigest 10min võttis aega :D). See sai siis selline . . .
Sa lihtsalt järsku läksid,
jättes mind üksi.
Nüüd vaid pisarad mul seltsiks,
läinud mõistuski.
Ma ei osanud seda oodata,
ei saanud aru.
Kõik tundus hästi olevat,
oli armastus.
Mind äratavad pisarad
ning õhtul uinun nii.
On päevad justkui lõputud,
ei leia imesid.
Ma elan ainult lootuses,
et tuled tagasi.
Kui peaks lootus kaduma,
siis suren minagi . . .
Liis - Kohtumine mida kunagi ei juhtunud.
2 aastat tagasi
0 Kommentaare:
Postita kommentaar