Jutuke.

Elas ükskord üks poiss. Poisile ei meeldinud suitsetamine. Ta oli selle vastu. Aga siis ta pidi olema vahepeal üksi, ja miski pärast ta tegi suitsu. Talle isegi hakkas see veidi meeldima. Kuid siiski mitte. Poisil oli üks isik, kes samuti ei soovitanud suitsu teha. Poisi kauaaegsed sõbrad hakkasid kõik suitsu tegema, ta ei mõistnud miks. Kui pole elu aeg teinud, miks siis nüüd järsku on vaja teha?! Aga siis tuli mängu iroonia. Ka poiss ise hakkas sõpradega olles järjest tihedamini suitsu tegema. Ta ei teadnud põhjust, lihtsalt tegi. Aga see isik, kes on pidanud poissi alati mitte-suitsetajaks, sai nüüd pettumuse osaliseks. Ta ei mõista poissi. Kas tõesti on vaja seltskonnaga kaasa minna, kas tõesti ei saa muud moodi olla "lahe" ja seltskonda sulanduda, kui on vaja teha samu lollusi, mida teisedki?! Kui poiss pole veel sõltuvuses, siis oleks viimane aeg see naljategu lõpetada ja mitte enam suitsu teha. Siis on kindel, et ei teki suitsu kustutamisel tahtmist uut põlema süüdata. Ei ole ju mõtet riskida, eriti kui pole ka erilist põhjust ja tahet suitsu teha!

Omamoodi nukrus.

Öösinine taevas. Ja selle all mustad suurte majade siluetid. Aknaruudud kollased, roosad, valged. Neoonreklaamide ketid. Undab õhtune tänavamagistraal järjest autosid viies ja tuues. Seisan kõnniteel just nagu väikene poiss ülestõstetud kraega kuues. Silmipimestav-ere on laternahelk masinatel, mis tulevad rodus. Neil, mis lähevad, stopptuled kumavad nii, et ma tunnen, nagu poleks mul kodu. Tahaks nendega kaasa! ükskõik kuhu - kaasa!

Just selline põgeneks-kogu-maailma eest enesetunne on. Täiesti lihtsalt niisama. Või siis läheks klubisse ja tantsiks ennast unustavalt kogu öö. Või hoopis poeks selle kõige kallima kaissu ja nutkas ennast tühjaks, täiesti lihtsalt niisama. Vahepeal vist peab selliseid hetki ka olema. Käisin täna verd andmas, esimest korda :) Kuigi ma kardan suhteliselt palju nõelu ja see konkreetne nõel on ikka MEELETULT suur minu arust, sain ma siiski väga hästi hakkama. Sain oma veregruppi ka lõpuks teada, 0 negatiivne, mõnna kui ei ole selline täiesti tüüpiline veregrupp :P
Ühesõnaga jah, see käik teeb meele rõõmsaks. Aga muidu on ikka selline imelik. Kallis vist nakatas, tal oli ka midagi viga ennem. Ja nüüd on mul. Tahaks jätta kõik selle kus-see-ja-teine ja lihtsalt minna kuhugi ära (nagu ma kuulsin mõned konkreetsed isikut vist tegidki, kadestan teid!). Tahan ka, et mul oleks selline võimalus. Ja olgem ausad, kes mind siin koolis kinni peab, mitte keegi, meile on ju nii palju korrutatud, et me oleme siin omast vabast tahtest. Aga mul on südametunnistus ja mul on kohustus, oma vanemate ees vähemalt. Oeh, saaks see komejant ükskord juba läbi ja tuleks päris OMA elu. Ma tean, et kõigel sellel on ka kindlasti omad negatiivsed küljed, aga mis siis, teisel pool aeda näib rohi ju ikka rohelisem . . . See koolinädal on nii mõttetu ka olnud, ainult esmaspäeval oli matemaatika kontrolltöö, aga terve ülejäänud nädal pole isegi mitte midagi õppidagi! Tahaks juba, et oleks vaheaeg ja ma saaks Pärnusse. Miskipärast tundub mulle, et see ongi SEE koht, kuhu peituda. Kus saab puhata, enne eksameid on mulle ju seda vist ikka väga vaja. Issand milline masendus hiilib ligi, kui ma mõtlen, et see aasta saabki ju kõik läbi ja ma peaks midagi edasi tegema, aga minul pole halli aimu ka, mida ma peaksin tegema :S Ei meeldi mulle ei üks, ei teine. Aga noh, midagi ma ikka teen, 12 aastat õpitud hoolega, ega seda vist niisama nurka ei viska.

Noh jah, selleks korraks vist piisab. Ilusat tulevat naistepäeva kõigile mu naissoost sõpradele :) Loodan, et teid hellitataks ja külvatakse üle kingituste ja lilledega!