Liis - Kohtumine mida kunagi ei juhtunud.
2 aastat tagasi
?
Täiesti arusaamatul põhjusel otsustas minu silm eile valusaks minna, siis punaseks ja siis paiste?! Lootsin, et ööga asi paraneb - ei paranenud, hullemaks läks. Ja mina pean nüüd varsti kooli minema. Kurja. Paar aastat tagasi (mingi 3-4 vast siis) juhtus sama värk, täiesti niisama lihtsalt paistetas pool silma kinni, tookord õnneks kestis see nali ainult üks päev, nii et loodame parimat :D Et siis natuke nalja teile ka ;) :
Mõistmatu.
Nagu tegelt, istun praegu loengus ja no kohe mitte midagi ei saa aru. Ja ma pean järgmine nädal tegema kaks tööd selles aines. Jube. Materjaliõpetus on aineks. Ja ma ei saa ikka mitte midagi aru. Noh jah, see selleks. Eks vist tuleb kõvasti õppima hakkama (aga enne tuleb mul materjalid hankida :D).
Nädalavahetus oli lahe, või noh reede vähemalt :D Käisime Tarmo ja Kallega Võhandu klubis (aka Teises kodus). Kõik oli jumala sjuuper, välja arvatud see, et koju minekust ma mäletan ainult kahte hetke (ja need hetked on tõesti ainult mingid meenutuse välgatused) ja me suutsime metsas ära eksida :D Kui normaalne see saab olla, Tarmo, kes on kogu elu sealt metsast koju käinud, ja mina viimased neli ja pool aastat. Ja me suudame, täiesti mõistetamatult, valest kohast ära pöörata ja mingisse tõsisesse märga kohta sattuda, nii et vesi ja pori oli minul igatahes pahkluuni. Ja kui te nüüd ei mõista, et mis värk on, et ma ei pidanud ju midagi mäletama, siis need kaks hetke olidki need, kui mul jalg tõsiselt kuhugi sisse vajus ja teiseks kui me selle õige koha ikkagi üles leidsime. Aga ma olin Tarmo juures lausa voodi ära teinud ja puha, aga mina küll ei saa aru, kuidas ma selleks võimeline olin :D Mind tõsiselt häirivad need hetked, kui ma ei mäleta midagi, ma ei saa niimoodi. Ma tahaks teada mis toimus, kuidas me koju saime, miks me vales kohas ära pöörasime :D Aga Tarmo mäletab sama vähe kui mina, kui mitte vähemgi. Nii et täielik teadmatus. Aga noh, vähemalt jõudsime ilusasti koju :) Järgmine päev oli pisut kehva olla, aga üllatavalt hea siiski, võrreldes tavaliste olukordadega.
Reedel lähme Pärnusse Aikale sünnipäevale. Seda ootan juba päris õhinaga. (Praegu käib loengus jutt peritektmuutest, nagu wtf??!!). Kevad võiks nüüd juba vaikselt suvisemaks (või noh, vähemalt soojemakski) muutuda. Et noh, lehed puudel ja värki. Tore küll jah, et päike päevast päeva paistab, aga ainult akna tagant ei tahaks seda nautida, tahaks õues ka olla, aga siiamaani on selline külm tuul olnud, et seda kohe mitte teha ei saa. Täna vist oli juba pisut parem.
Selline väike kokkuvõte siis. Jube igav ja arusaamatu on ikkagi olla. Kõik ümberringi hullult kuulavad ja teevad tarka nägu, tekib küsimus, et kas nad tõesti saavad asjast aru??!! :D Mina igatahes ei saa. Aga kui materjalid saan, siis püüan hakata saama.
Järgmise korrani siis!
