...

1.5 nädalat läbi. Ei tundu, et nii vähe oleks. Pigem nagu 1.5 aastat. Jube . . . Ma võin ju väita endale, et lähen eluga edasi ning saan ka ilma temata hakkama, aga mis siis teha, kui ma ise ka ei usu seda. Eile õhtul tuli meeletu igatsus tema järgi. Isegi pisarad hakkasid voolama. :( Õhtul oli vaja kirjand ka veel teha, aga kuna kõik mõtted olid temal, siis selleni ei jõudnudki. Vastik, et see mu õppimist segab, aga ma ei oska midagi teha. Ma ainult tema peale mõtlengi ja siis ei suuda kohe mitte kuidagi näiteks mõelda välja seda, mida kirjandisse kirjutada. Või siis nt oli ajaloo kontrolltöö õppimise ajal sama värk, lihtsalt mõtlesin temast, ja sellest, mis 19. sajandil Euroopas juhtus, sellest polnud mul halli aimu ka, ja ega ei huvitanud ka ... Oeh. Raske on! Mõistus justkui ütleb, et see on loll lootus, et ta tagasi tuleb, aga süda keeldub seda uskumast. Süda usub siiani, et ta tuleb tagasi, sest saab aru et me kuulume kokku, mina vähemalt seda usun. Aga kuuldes, kuidas ta käitub ja mida ta teeb, tundub nagu tegemist on täiesti uue isikuga. Aga ma siiski vaja teda :( Ja armastan, ja igatsen ... Meeletult!