Kunagi ma uskusin.

Jah, kunagi ma uskusin, et on olemas see ainuke õnn, see üks ja ainus, on olemas armastus. Enam ma seda ei usu. Lõpuks lõhuti ka minu õnnemull ära. Enam ei ole maailm kollastes toonides. Nüüd ma näen, et maailm on tõesti hall. Nüüd ma tean, kes on inimesed, kes minust tõesti hoolivad ja kes mind armastavad. Kes ei jätaks mind iialgi. Kes hoolivad kuidas mul läheb ning kes ei teeks mulle mitte iial haiget. Need on inimesed, kes võivad küll minuga tülitseda, kuid saavad aru, et kui tülitsemist poleks, siis poleks ka hoolimist. Need on inimesed, kes ei pea minuga koos olema 24/7, et saada aru, et ma neist hoolin. Nad teavad seda ka siis, kui ma olen eemal. Ma ei pea seda neile ütlema, et ma neid armastan, nende jaoks on see loomulik. Ma ei oska ära tänada teid, et te mu kõrval olete. Pühite mu pisaraid, kui mul on kurb meel või naerate mu lolluste üle, kui mõnega hakkama saan. Teie oletegi tõelised! Tänu teile mu maailm veel siiski keerleb :) Te olete parimad, kas teate?! Ja ma armastan teid iga hetk ja sekund. Aitäh teile, vanemad, Aika, Piret, Kristo, Janeli, Kati, Angela, Kadri, Auli! Teie oletegi minu päike :) Aga ütlen aitäh ka Sulle, Tarmo, sest Sina suutsid mind 3 aasta jooksul teha nii õnnelikuks, nagu ma poleks seda iialgi uskunud. Sa näitasid mulle elu kõige helgemat poolt! Sa jääd igavesti minu Ingliks :)