Niisiis

Tahaks lihtsalt siin kohal ära märkida, et ma olen õnnelik! Ei ole midagi erilist toimunud, et ma seda nüüd äkitselt välja toon. Lihtsalt olengi õnnelik. Ja miks ma ei peaks?! Kõik on ju viimase peal korras.
Nädalavahetus oli tavalisest pikem kuna läksin juba neljapäeval Kallima juurde :) Tegin niisiis pisikese popipäeva (A). Terve nädalavahetuse lihtsalt olime niisama. Neljapäevast kuni laupäeva lõunani Räpinas, ja siis edasi Krootusel. Laupäeva õhtul tekkis mõnel ootamatu plaan minna bowlingut mängima ja nii me siis kella kümne paiku õhtul minekut tegimegi koos Siimu, Grossu ja Janeliga - Võru poole. Igavesti tore õhtu oli, pärast mängu tiksusime veel Võrus ringi ning kõvasti peale südaööd (ehk kuskil 2 paiku öösel) tulime minu juurde. Mängisime tunnikese veel Eesti mängu ja siis läksimegi laiali - Siim ja Grossu Räpinasse, Janeli koju ja meie üksteise kaissu tuduma :)
Ja kas siis ei tee õnnelikuks teadmine, et sul on armastav inimene, parimad sõbrad keda üldse soovida ning soe ja mõnus kodu, kus on meeletult head ja toetavad vanemad ning õed ja vend, keda samuti ikka aeg-ajalt näha saab! Tundub, et mul on meeletult vedanud ja seega - ma olengi ÕNNELIK!
Ma ei vaeva (vähemalt vabatahtlikult ja meelega mitte) oma pead ja südant sellega, mis halb on olnud minevikus ning mis takistused ehk tulevikul minu jaoks varuks on. Kui mina meenutan minevikku, siis ikka häid ning meenutamistväärt aegu :) Kas on mõtet tuua päevavalgusesse jällegi asju, mis on juba mitmeid-tuhandeid kordi läbi arutatud ja tülitsetud, mis on toonud silmisse rohkem kui ühe pisara?! Kui need on olnud, siis las nad olla. Need on andestatud ning unustatud asjad! Ning kui need on andestatud, siis miks rikkuda nendega hetkelist õnne?
Oeh, endalegi üllatuseks olen ajanud nii keerukat ja hingelist juttu siin ;) Aga praeguseks piisab. Nüüd meeleheitel perenaisi vaatama :D