:(

Mõtlen ja püüan aru saada, et miks ma vabandan ja palun andeks asjade eest, mida ma pole teinud . . . Miks tülitseda tunnete pärast, mida tegelikult ei eksisteeri? Miks lõhkuda seda suhet, mis niigi on pidanud nii palju üle elama? Nii raske on vastu pidada süüdistustele, millel tegelikult pole alust, leida vastuseid lõpututele küsimustele! Kas on tõesti nii raske uskuda, et ma armastan tõesti ainult Sind, meeletult palju, tingimusteta ning igavesti! Kui sa poleks mulle nii kallis, nagu ma seda väidan, kas ma tõesti siis lepiks kõigi nende süüdistustega, mida sa mulle purjus peaga ette laod?! Kas ma oleks tõesti ilma mitte ühegi vastu väiteta Sind võtnud taas tagasi enda juurde, peale kõike seda mida Sa tegid?! Kas ma tõesti jätaks ära igasuguseid üritusi ja sünnipäevi ainult selleks, et saaksin nädalavahetusel Sinuga olla?! Kas Sulle tõesti tundub, et ma tahan kedagi teist, et ma ei armasta Sind tõeliselt. Kas Sa tõesti arvad, et ma tahan jälle kogeda läbi kõike seda, mis saab siis, kui Sind enam pole minu kõrval?! Usu, ma sain oma õppetunnid, ma tean, mida ma tahan ja ma tean, et elu ilma Sinuta ma ei soovi kohe kindlasti!

Sa oled minu elu, Kallis, ja ma ei taha sellest loobuda! Ma armastan Sind :)