Lihtsalt huvi pärast . . .

. . . mõtlesin, et kuna tekib ükskõiksuse tunne inimese suhtes, kes mulle kunagi väga haiget tegi ja keda ma see tõttu absoluutselt ei salli (vihkama oleks vist siin kohal siiski liiga palju öeldud). Seda ma ei usugi, et see keegi võiks mulle kunagi sümpaatne tunduda või nii, ei, ma ei tahakski seda, aga lihtsalt. Tahaksin olla ükskõikne - ükskõikne selle suhtes, et ta siin ilmas üldse eksisteerib . . . aga kurat, ma ei suuda sellega veel hakkama saada :( Ohhohoo... Natuke vastandina vist sellele, mida ma eelmises sissekandes kirjutasin :D Ei, see tunne pole ikka muutunud, õnnelik olen siiski, ega see ikka minu suurt õnne ei varjutaks! Lihtsalt tekkis selline mõtisklus. Unustamine võiks toimuda tahte järgi, et kui tahad- siis unustad, kui ei taha - ei unusta. Elu oleks kohe poole kergem :D Aga noh, kes on öelnud, et elu kerge peab olema ;)
Ega vist muud ei tahagi kirjutada. Kunagi teinekord, praegu pole veel midagi erilist toimunud, mis kirjutamist vääriks.

PS. Tahaks puhkust, mingi nädal-paar, et lihtsalt kodus puhata või näiteks minna Pärnusse õele külla, või noh, ma ka ei tea. Aga tahaks. Ma tean küll, et tegelikult vähem kui kuu aega tagasi oli ju vaheaeg, aga see läks kuidagi ruttu. Pealegi polnud siis seda puhkust väga palju, pidevalt olid mingid peod ja koosviibimised, ja noh tegemist oli, mitte et see mulle ei oleks meeldinud, aga noh ... praegu sooviks midagi muud. Aga tuleb kannatada. Vähemalt saab nädal varsti läbi, ja selle nädalavahetuse saan tervenisti kodus olla :)