3,5 aastat (L)

Täpselt nii kaua on minu elus olnud üks meeletult hea Ingel! Täpselt 3,5 aastat tagasi tuli ta minu juurde ja küsis, kas võib mu kõrvale istuda. Lihtsalt ei kuskilt, Ingel :) Minu Ingel! Kui vaadata numbrit, siis on see ju tegelikult üsna väike (võrreldes selle n+1 aastaga mis me lõpuks koos veedame ;), aga kui palju selle aja jooksul tegelikult kõik juhtunud on. Algul ei mõistnud tema ainulaadsust ja seda, et ta Ingel on, siis sain sellest aru, kuid ei osanud teda hoida, aga nüüdseks olen lootusetult armunud ja armastan oma Inglit südame viimase sopini välja.
Praegu on armastusekuu ja mina olen ka otsast otsani armastust ja õnne täis :) Kogu aeg on selline tunne, et tahaks midagi erilist ja romantilist teha. Näiteks homme, kui saan Kallikese juurde minna. Ma ei taha, et sellest kujuneks mingi igav reede õhtu, kui 11 juba magama jääme. Mitte et see ka halb oleks, mõnus on ikka Kallikese kaisus magada, aga lihtsalt vahepeal tahaks midagi teistsugust, midagi, mis lõhuks rutiini, kui sellist. Meenub üks õhtu, kui olime kahekesi tema juures, jõime vist rummi, ja tõstsime meie ja ühise tuleviku auks tooste, rääkisime kõigest olnust ja sellest, mis veel ees ootab. See oli lihtsalt parim õhtu mu elus! Ma olin kirjeldamatult õnnelik. Just sellist õhtut ootan ma vist ka reedest ja ma ka loon sellise õhkkonna :)
Ma armastan teda ikka NII väga! Raske on kohe kirjeldada, aga eks ta vist ongi ju kirjeldamatu tunne. Sest kui sa suudad oma armastuse sõnadesse panna, siis mis armastus ta on?! See tunne on ju nii ülim, et see peaks olema võimatu. Ja just seda mina tunnengi. Mõnus tunne tuleb peale kui mõtlen, millega kõigega me oleme hakkama saanud ja millest kõigest me oleme läbi käinud. Mäletan, kuidas me ükskord aastapäeval (siis sa vist 2aastat täis) läksime Peipsi randa, leidsime mingi eraldatud rannajoone ja lihtsalt nautisime laineid ja päikest, ja sõime viinamarju. Mõnus oli. Ja siis kui ta ühel hommikul mind äratas viinamarjadega ja roosiga :) Oeh, neid mälestusi vist leiaks lõputult. Kõik temaga koos oldud hetked on olnud erilised ja ainulaadsed, ja meie telefonikõned, olid ajad kui rippusime peaaegu iga õhtu 2-3 tundi telefoni küljes :) Ei tea, keda ma peaksin tänama, et ta too õhtu just minu juurde tuli ja me tuttavaks saime. Mõnes mõttes vist Janelit, sest Janeli mind tookord sinna laadale viis ja vist just tema pärast ma tol hetkel seal istusingi. Aga äkki oli see saatus ;) Olgu mis oli, aga mina olen õnnega üle kuhjatud. Ta on minu hingesugulane ja minu Ingel ja ma igatsen teda juba meeletult. Homne õhtu saab olema üks parimaid jälle, ma luban Sulle :)

Armastan Sind Kallis, igavesti ja alati!