Mhm.

Siuke pisike moss-moss tuju on. Või noh, rohkem nagu selline nukrameelne. Tahtsin Kallile helistada, aga tal telefon väljas, raudselt on jälle mingi aku tühi vms :( Väga nõme iseenesest, sest ma pole temaga juba ammu saanud rääkida. Aga jah, no mis sa teed. Eile sai Janeliga natuke võetud ja ühte filmi vaadatud, mis algul tundus olevat jube keeruline ja arusaamatu, aga mis lõpuks muutus jube huvitavaks ja kusjuures lõpus said kõik surma, mis oli natuke häiriv, aga noh, ega kõik filmid ei saagi vist õnnelikult lõppeda. Ja eile öösel pidin üksi olema, mis oli nõme, sest mulle ei meeldi täiesti üksi kodus olla, keegi võiks ikka seltsiks ka olla (noh Janeli oli, aga ta läks ju ära ;D). Ja täna olin ka suht kaua aega üksi, mingi aeg isa tuli, aga ta magas ka suht terve päev, nii et siuke üksik tunne on terve päev olnud. Ema peaks ka nüüd iga hetk saabuma (ei saagi aru, miks ta alles nii hilja jõuab). Aa, seda et inglise keele eksami tulemuseks sain 78 punkti, mis on iseenesest väga hea tulemus kui mõelda sellele, mis ülesanded seal olid (loe: mitte üldse kerged!). Aa, ja siis selline nnõme lugu on ka, et ostsin enda telefonile mälukaardi, aga see raisk ei taha minu telefonis üldse funktsioneerima hakata. Igavene jama! Ja seeliku ostsin ka lõpetamiseks ära. Midagi erilist ei ole, tavaline must seelik. Mu riietus ongi suht tavaline, aga noh, vahet pole. Eriti ei rõhu sellele lõpetamisele. Kurat küll, emagi võiks juba koju tulla, siis oleks kellegagi rääkida. Homme tuleb perearsti juures ära käia ja saada viimased tõendid selle kohta, et ma ikka olen kõlbulik Lennukolledzisse astumiseks. Ai kurja, ma ei tea kui ma neid katseid ei läbi ja sisse ei saa, siis on ikka jube jama küll. Aa, seda et keegi tööd ei taha mulle pakkuda/soovitada, jubedalt oleks vaja! Mis siis veel. Teate mis, ma loen juba oma viiendat või kuuendat korda raamatut "Tuulest viidud" ;) Paar päeva tagasi vaatasin filmi ka jälle (samuti mingi viies või kuues kord). Sellest teosest ei saa mulle ikka vist mitte kunagi küll, see on lihtsalt nii hea. Kallis pidevalt nöögib, et ma peaks juba leheküljenumbri järgi teadma, mis selles kohas juhtub, aga näed, ei tea veel kõike. Ma ootan juba reedet :) Siis saab Janeli lõpukal käia, ja siis tuleb õde koju ja siis ongi juba peaaegu nagu kõik. Naljakas. Igasugused lõpud tulevad alati nii ootamatult. Ja tihtipeale võtab lõpu arusaamiseks tohutult palju aega. Aga ma loodan et uue algusega nii kaua aega ei lähe. Natuke kardan seda, et lähen uude kooli, kus kõik on võõras ja kõik näed on võõrad :S Nõkku oli hea minna, siis oli ju Kati ka, aga jah . . . See on see suureks saamine :P Ma ei oska enam midagi kirjutada, aga midagi muud ka ei oska teha. Jama. Kallis võiks telefoni sisse lülitada. Ja ema võiks tulla. Ja üldse võiks palju asju olla ja niisama palju asju olemata olla. Oeh, ma hakkan juba mingit filosoofilist panema. See ei ole hea märk. Ma siis säästan teid piinast ja lõpetan selleks korraks blogi ära.

PS: Pöidlad pihku et matemaatika ja kirjandi punktid head tuleks :D