Mõte.

Kahju on sellest, et inimesed, kes alles hiljuti olid sulle nii väga kallid ja armsad, on kuhugi kaugele jäänud. Sa ei tea, millega nad tegelevad ning kuidas neil läheb. Olgu, ma saan aru, et mõned inimesed elavad nüüd teises kohas ja te ei kohtu nii tihti, aga isegi need, kes elavad põhimõtteliselt sinuga samas linnajaos, on kuhugi ära kadunud. Kahju on sellest. Ja tegelt on nii, et samas on justkui kõik alles, sest kui see ikkagi juhtub ja me kõik jälle kokku saame, siis on ikka kõik hea ja endide, lihtsalt sellist asja ei juhtu enam peaaegu mitte kunagi. Ja sellest on tõsiselt kahju. Ja üldse on palju neid sõpru, kes on kuhugi ära kadunud. Aga eks ma olen ise ka selles süüdi. Teed on lahku läinud ning ajad on kiireks läinud ja nii leiangi ennast vahel mõttelt, et kuidas küll sellel või teisel sõbral läheb, sest juba nii ammusest ajast ei ole isegi mitte kaht sõna vahetanud.

Hmm, suht teemasse, just algas Ronan Keating'i lugu "If tomorrow never comes".

Aga jah, täna võtsin ennast kätte, ja kirjutasin ühele ammusele sõbrale meeldetuletuseks, et võiks ikka vahepeal endast märku anda :) Et jah. Siuke mõte tuligi pähe.

Aga siis muust elust ja olust nii palju, et täna lähen sünnipäevale näiteks. Ja siis õhtul vist edasi kluppi. Ja homme tahaks koju ka jõuda :) Ja siis ülehomme jälle Tartu tagasi. Ma küll ei tea ainult millega, sest seda tasuta bussi kahjuks ei käi enam, nii et ei tea jah. Ja nüüd vist peaks hoopis koristama hakkama. Teeks kodu ilusasti korda :)

Järgmise korrani!