Kurnav!

Kooli lõpp, eksamid, igasugune jamamine, probleemid, pinge - kõik see takistab mul olemast rõõmus. Kõik see suudab mind järjest kiiremini endast välja minna. Oeh. Saaks see jama juba läbi. Saaks need probleemid ükskord juba läbi. Kaua võib vaielda ühtede ja samade asjade pärast?! Kurat küll, ma ütlen. Raske on. Tegelt ma ei tohiks hädaldada, ma tean. Aga täna oli raske. Täna hakkasin mõtlema, et kas tõesti pole ma rohkemat väärt. Kas ma pean tõesti sellist käitumist taluma. Oeh. Kõige nõmedam selle asja juures on see, et ma tean, et vaatamata kõigele, ma nii või naa talun seda. Loll olen, aga jah, mis teha. Ise olen vist lasknud asjadel nii kaugele minna, et mind tõsiselt ei võeta. Oh jah. Aga ei, ma ei oota siin mingit kaastunnet või midagi, pigem tahan lihtsalt oma mõtted kuskile kirja saada, korda seada nad. Ja siiski jään lootma, et minu sõnad jõuavad sinna õigesse kohta, et nad paneks selle õige inimese mõtlema, et ehk kõik siin ilmas ei olegi igavene, kui seda ei osata hoida. Ma ju tean, et minagi ei ole täiuslik, et ka mina ei ole alati õigesti käitunud ning olen teinud nii-nii palju vigu ning haiget kallitele inimestele, kuid ma ei ole sellist käitumist siiski ära teeninud. Kurat küll, ma ei taha virised ja hädaldada. Ma ei ole nii nõrk inimene (kuigi eile endalegi üllatuseks murdusin täiesti mõttetu asja pärast, ju siis on pinged kuhjunud ja otsivad väljapääsu) ja ma ei lase ennast jalge alla trampida! Ausalt! Ja nüüd on sellel teemal lõpp, loodan et ta mõistis täna seda mida ma talle ütelda proovisin. Kui mitte, siis jätkame vist nii nagu ennemgi, kuid siis võib saabuda ka kunagi see piir, mida mina enam ületada ei taha. Aga ma olen sellest teada andnud ja eks siis otsustagu ise, mida ta rohkem hindab. Kuradi hädapätakas olen ikka :S ;D

Ma hoian su käsi mu kallis, kui tuju sul nukker ja hall, mu kingitud villases sallis, ei tundu nii käre külm talv. Ma korjan su üles kui langed, ja üksinda tõusta ei saa, ei hooli et väljas on hanged, mu juures küll sooja sa saad. Ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saab, kui mind enam ei ole, kui endasse tagasi tõmbun, kui sulle mind enam ei ole. Võib olla sul jäävana tundun, kui meri või põline laas, kui taevas, mis peakohal tuhmub, kui kastetilk auramas maas. Ent minulgi vahel on valus, kui peitma pean pisaraid. Ma tean ju sa kergelt ei talu, mu kurbuste tagamaid. Kas aimad kui habras on liin, mis mind sinu või eluga seob, ja jäädavalt minema siit, mõni tunnetu hetk minu viib. Kas oled siis mõelnud või tundnud, mis saab kui mind enam ei ole, kui endasse tagasi tõmbun, kui sulle mind enam ei ole. Kui mind enam ei ole, pole sinule olemas, kui mind enam ei ole, pole sinu jaoks olemas.