Küüntega nüüd ust taas kraabin, välja ma ei saa, hinge piinab, hinge matab klaustrofoobia. Kes küll käskis siia tulla, vastust ma ei tea. Sinu südamesse kinni jääda 0li alguses nii hea. Nagu ämblik ümber minu oma võrku kood, taevasse mind tõstad, maale tagasi siis tood. Liigutad mind nööridest kui mingit marionetti, ööseks jätad uksed lahti, minu paned ketti. Siis armasta või tapa mind, kuid ära jäta üksindusse. Hirm on jääda vaikusesse, pimedusest sõltuvusse. Kui mind juba siia tõid, siis ole minuga. Armasta või tapa mind, kuid ära jäta siia piinlema. Elus olen teinud head, kuid rohkem siiski paha. Sildu olen põletand ja jätnud seljataha. Purunes mu kivist süda kui mind puutusid sa. Anna armu, anna aega - veel tahan elada!


Räägitakse, et küsija suu pihta ei lööda. Eks näis siis, kas mul jätkub julgust või ei.